Sulastemaja

Sulastemaja, ka sulasemaja (lõunaeesti murretes alatare) oli perekonnaga sulasele ehitatud väike elumaja.^[1]

Ajaloost

19. sajandi esimesel poolel oli sulastemaja Lõuna-Eesti taludes võrdlemisi tavaline, enamasti ehitatud väikese rehielamuna. Kuna talusulased tegid pärast mõisa teotöö lõppu lisaks veel talutöid, ehitasid taluperemehed neile mõisa moonakamaja eeskujul taluõuest kaugemale sulastemaju. Sajandi lõpus vähenes perekonnaga sulaste arv oluliselt ning nendele elamute ehitamine lõpetati.^[1]

Kirjeldus

Sulastemajas elas 1 või 2 sulaseperet, kahe puhul kummalgi oma tuba. Lisaks oli eraldi sahver ning peamiselt ka eraldi esik. Perel oli oma kolle, mis asus toas või esikus, hiljem kasutati pliite. Mõnikord oli elamu laudaga kokku ehitatud.^[2]

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 282
↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 198

Kirjandus

Gea Troska, Sotsiaalne diferentseerumine Mulgimaa suurtalude peredes 19. sajandil. Eesti külaelu arengujooni. Tallinn, 1985.

Välislingid

Alatare. Eesti Põllumajandusmuuseum
Sulastemaja joonis. Eesti Vabaõhumuuseum.
Sora talu sulastemaja. Eesti Vabaõhumuuseum.

[Rahvakultuuri_leksikon-1] 1,0 ^1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 282

[Etnograafia_sõnaraamat-2] Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 198

[1]

[2]