Kalamaja (elamu)

Kalamaja (ka soemaja, kalasaun, Saaremaal rannamaja, rannasaun, Hiiumaal võrkmaja) oli eesti rahvaarhitektuuris püügipiirkonna lähedal asunud kalurite ajutine elamu[1].

Arvatakse, et esimesed kalamajad ehitati Eesti rannikupiirkonda enne 14. ja 15. sajandit[1].

Kalamajade ehitamine lõppes 1930. ja 1940. aastatel, kui merekalastuse iseloomu muutumise ja tehnilise varustuse täiustumise tõttu kalamajasid enam ei vajatud[1].

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 59-60

Välislingid

muuda