Kommunikatsioon

Kommunikatsioon ehk suhtlemine ehk suhtlus on organismidevaheline teabevahetus. Teabe vahetamine võib olla kas ühe- või mitmesuunaline. Ühesuunalist kommunikatsiooni nimetatakse informeerimiseks. Informeerimise puhul ei oota teabe edastaja, et talle vastatakse või antakse tagasisidet. Mitmesuunalise kommunikatsiooni puhul ootab informatsiooni andja tagasisidet. Seetõttu peab informatsiooni saaja edastatud infot mõistma, suutma sellele vastata ja olema võimeline seda edasi andma.

Kommunikatsiooni käigus toimub tähenduse loomine ja vahetus, milles osaleb kolm põhilüli: kommunikaator ehk teate saatja, teade ehk tähendust omav märk ja retsipient ehk teate saaja. Kommunikatsioon on võimalik erinevate märgisüsteemide abil, üheks neist on kõnekeel.

Kommunikatsiooni tasandid

1. Intrapersonaalne kommunikatsioon ehk suhtlemine iseendaga
2. Interpersonaalne kommunikatsioon ehk inimestevaheline suhtlemine
3. Grupikommunikatsioon ehk rühmasuhtlemine
4. Massikommunikatsioon ehk massiteabelevi hõlmab korraga väga paljusid erinevatesse gruppidesse kuuluvaid inimesi ehk massiauditooriumi, mille poole pöördub kommunikaator, kes tavaliselt ei esinda iseennast

Kommunikatsiooni analüüsimine

Kommunikatsiooni analüüsiks valitud meetodid ja vahendid sõltuvad sellest, millistes kanalites toimus sõnumi edastamine. Kommunikatsiooni analüüsimiseks ja sõnumite edastamise efektiivsuse mõõtmiseks leidub erinevaid kvalitatiivsed ja kvantitatiivseid meetodeid:

1. ülesande elluviimise eel püstitatud kommunikatsioonieesmärkide täitmine/mittetäitmine;
2. meediamonitooring;
3. sõnumi tagasisideküsimustik;
4. rahulolu-uuring:
5. kommunikatsiooniaudit;
6. maineuuring;
7. sisekommunikatsiooni uuring;
8. uute partnerlussuhete tekke arv;
9. kommunitseeritud aktsioonis osalejate arv/aktiivsus või nende tegevuse tulemus;
10. veebilehe/kampaanialehe külastuste arv (unikaalsed külastused vs. tervikkülastuste arv);
11. aktsiooni/organisatsiooni sotsiaalmeediakanalite kasutajate (jälgijate) arv.

Taimed ja seened

Kommunikatsiooni jälgitakse näiteks taime rakkude, samade taimede ja sugulastaimede, taimede ning mittetaimede vahel, eriti juurtega seoses. Taimed suhtlevad risoomi bakterite kaudu, seened ja putukad mulla kaudu. Selles infovahetuses kehtivad süntaktilised, pragmaatilised ja semantilised reeglid, mis on võimalikud taimede detsentraliseeritud „närvisüsteemi“ tõttu. Sõna „neuron“ pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab taimekiudu ning on näidatud, et taimede kommunikatsioon on enamasti neuraalset laadi. Taimed suhtlevad ka õhu kaudu ja on võimelised lähedalasuvaid taimi herbivoori rünnaku eest hoiatama. Rünnaku alla sattudes toodavad taimed ka õhu kaudu levivaid osakesi, et meelitada ligi parasiite, kes herbivoore ründaksid.

Seened suhtlevad, et koordineerida ja organiseerida oma kasvu ning viljakeha arengut. Seened suhtlevad teiste seentega, aga ka muude organismidega, näiteks bakteritega, ainuraksete eukarüootidega, taimede ja putukatega biokeemiliste ainete abil. Biokeemilised ained suunavad seene organismi kindlal viisil käituma. Kui needsamad keemilised molekulid ei ole osa biloogilisest sõnumist, siis seene organism ei reageeri. See viitab, et seeneorganismid suudavad vahet teha nende biootilisesse sõnumisse kuuluvate ja mittekuuluvate molekulide vahel. Seni teatakse viit peamist signaali saatvat molekuli, mis koordineerivad erinevaid käitumismustreid, näiteks filamentatsioon, paaritumine, kasv ja patogeensus. Käitumise koordinatsioon ja signaali sisu tootmine saavutatakse tõlgendamise protsessis, mis lubab organismil vahet teha sama ja erineva biootilise indikaatori sarnasel või erineval biootilisel sõnumil ning isegi eristada "müra", näiteks sarnased molekule, millel puudub biootiline sisu.

Vaata ka

• alternatiivkommunikatsioon
• autokommunikatsioon
• biokommunikatsioon
• massikommunikatsioon
• semiootika
• suhtlusoskused
• suhtlusmeetod
• sisekommunikatsioon
• zoosemiootika
• taktiilne kommunikatsioon
• tervitus