Sergei Jessenin

See artikkel räägib luuletajast; jõelaeva kohta vaata artiklit Sergei Jessenin (jõelaev); laevaklassi kohta vaata artiklit Sergei Jessenin (laevaklass)

Sergei Aleksandrovitš Jessenin (vene Сергей Александрович Есенин; 3. oktoober (vkj 21. september) 1895 Konstantinovo, Rjazani kubermang – 28. detsember 1925 Leningrad) oli vene luuletaja.

Ta oli pärit talupoja perest ja Venemaa rahva hulgas üks populaarsemaid poeete. Ka tema luuletustes on sageli kujutatud küla ja maaelu.

Aastatel 1922–1923 oli ta abielus tantsija Isadora Duncaniga. Ehkki ta elas vaid 30-aastaseks, jõudis ta neli korda abielus olla.

Algul Jessenin toetas revolutsiooni, kuid pettus peagi ja tõmbus kõigest sellest eemale. Suur osa tema loomingust oli Nõukogude võimu ajal keelatud.

Jessenin leiti surnuna Leningradi hotellist Angleterre. Ametliku versiooni järgi sooritas ta enesetapu, kuid arvatakse, et tegelikult oli mängus OGPU käsi. Ta on maetud Moskva Vagankovo kalmistule.

Teoseid muuda

"Радуница" (1916)
"Сельский часослов" (1918)
"Кобыльи корабли" (1920)
"Москва кабацкая" (1924)
"Баллада о двадцати шести", (1924; eesti keeles "Ballaad kahekümne kuuest"; tõlkinud Debora Vaarandi, 1966)
"Анна Снегина" (1925; eesti keeles "Anna Snegina (poeem; tõlkinud Ants Salum, 1987)

Kirjandus muuda

Henrik Visnapuu, "Mälestusi Sergei Jesseninist" – Looming 1927, nr 2, lk 179–183
Ants Salum, "Sergei Jessenini varasem retseptsioon Eestis" – Keel ja Kirjandus 1977, nr 7, lk 392–405
Ilja Šneider, "Ballett ja poeesia" (mälestused) – järjejutuna ajakirjas Kultuur ja Elu 1969, nr 2–11
Aivar Kull, "Selles elus surra pole raske" (Jessenin 100) – Postimees 6. oktoober 1995, nr 231, lk 14
Carola Stern, "Isadora Duncan ja Sergei Jessenin". Saksa keelest tõlkinud Kersti Kittus. Sinisukk, Tallinn 1998, 133 lk
Jelena Skulskaja, "Vene rulett" (kirjutisi vene kirjandusest). Eesti-Kambodža Sõprusühing & J.-K. Raid, Tallinn 2002 ("Mees, kes muutis luule ja veini lahutamatuks", lk 113–118)

Välislingid muuda

Vaapo Vaher, "Vene Verlaine ja vene Rimbaud (Jessenin ja Nikolai Kljujev) (Sirp 7. veebruar 2003, lk 5)