Sambliku kasvukohatüüp

Sambliku kasvukohatüüp (SM) on nõmmemetsadele kõige iseloomulikum. Asuvad kõrgematel platoodel, künklikel aladel, sanduritel, jääjõetasandikel ja merelähedaste alade luidete harjadel.^[1]

Muld

Muldadeks on mitmesuguse päritoluga liivad (endised mereliivad on jämedateralised, sisemaal jääjõetasandike glatsiofluviaalsed liivad on peeneteralisemad, mistõttu viimastel kasvavad IV boniteedi puistud), kus põhjavesi on sügaval ja muld on intensiivselt soojenev, väga kuiv ja happeline, metsakõdu põhivormiks on kuiv moor.^[1] Õhukesed kuni keskmise sügavusega leedemullad (Li, L). Kõduhorisont (O) on 2-6 cm tüse. Järgneb kuni 15 (20) cm tüsedune valkjashall leethorisont (E). Selle ülaosas võib esineda mõne sentimeetri paksune üleminekuline AE-horisont. Sisseuhtehorisont (B) on nõrgalt kuni selgelt välja kujunenud. Muld on happelise reaktsiooniga (kõduhorisondi pH 3.0-4.5) ja madala küllastusastmega.^[2]

Veerežiim

Põhjavesi enamasti sügavamal kui 3 m. Liiva vähese aktiivveemahutavuse tõttu muutub pindmine mullakiht sademetevaesel perioodil taimede veega varustamiseks liialt kuivaks.^[2]

Puurinne

Koosneb peaaegu eranditult hõredavõitu kasvavatest mändidest (Pinus sylvestris), vaid kohati esineb arukask (Betula pendula).^[2]

Põõsarinne

Puudub või koosneb üksikutest kadakatest (Juniperus communis).^[2]

Alustaimestik

Alustaimestik on liigivaene, iseloomulik on rohke samblike esinemine.^[3] Puhma-, rohu- ja sambla-samblikurinne moodustavad alustaimestiku.^[4]

Puhmarinne

pohl (Vaccinium vitis-idaea)^[2]
kanarbik (Calluna vulgaris)^[2]
nõmm-liivatee (Thymus serpyllum)^[2]
leesikas (Arctostaphylos uva-ursi) - rannikualadel^[2]
harilik kukemari (Empetrum nigrum).^[2]

Rohurinne

Moodustavad üksikult/hõredalt kasvavad:^[2]

palu-härghein (Melampyrum pratense)^[2]
kassikäpp (Antennaria dioica)^[2]
nõmmtarn (Carex ericetorum)^[2]
mets-vareskold (Diphasiastrum complanatum).^[2]

Sambla-samblikurinne

Sambla-samblikurinne on enam-vähem pidev. Iseloomulik on samblike ohter esinemine v.a. alad, mis viimastel aastakümnetel on põlenud:^[2]

alpi põdrasamblik (Cladina stellaris)^[2]

Alpi põdrasamblik jagab sageli kasvukohta teiste samblikega jagada ja see hakkab hästi silma. Kasvab nii liivastel, kui turbamuldadel: nõmme- või palumetsades, liivikutel või rabades.^[5]

harilik põdrasamblik (Cladina rangiferina)^[2]
mahe põdrasamblik (Cladina mitis)^[2]

Harilik- ja mahe põdrasamblik on värvilt säravhallid, aga on toonilt veidi erinevad, kasvades nii üksikute „tuttidena“, aga võivad katta pinnast suisa vaibana.^[5]

harkjas porosamblik (Cladonia furcata)^[2]
islandi käokõrv (Cetraria islandica).^[2]

Islandi käokkõrv on üle Eesti laialt tuntud ravimsamblik. Kasvab ta liivastel nõmmedel ja palumetsades vaheldumisi sammaldega.^[6]

Sammaldest:

palusammal (Pleurozium schreberi)^[2]
lainjas kaksikhammas (Dicranum polysetum)^[2]
nõmme-kaksikhammas (Dicranum spurium)^[2]
palu-karusammal (Polytrichum juniperinum)^[2]
liiv-karusammal (Polytrichum piliferum).^[2]

Raiestik

Taimkate muutub vähe, mõnevõrra suureneb samblike ja eriti^[2]

kanarbiku (Calluna vulgaris) ohtrus.^[2]

Levik

Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis, läänesaartel, Peipsi põhjarannikul.^[2]

Lõuna-Eestis esineb väikestel pindaladel pohla-sambliku alltüüpi, kus puistud kuuluvad enamuses IV boniteediklassi.^[1] Olenevalt läheduses viljakandvate kuuskede olemasolust võib pohla-sambliku alltüübis olla hõredat kuuse alusmetsa.^[1]

Tähtsaim taimekooslus

Samblikumännik (Cladino-Pinetum) — lichen (Cladina) pine forest.^[2]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 "Sambliku kasvukohatüüp". Eesti metsakasvukohatüübid. Vaadatud 29. aprill 2023.
↑ ^2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 ^2,10 ^2,11 ^2,12 ^2,13 ^2,14 ^2,15 ^2,16 ^2,17 ^2,18 ^2,19 ^2,20 ^2,21 ^2,22 ^2,23 ^2,24 ^2,25 ^2,26 ^2,27 ^2,28 Paal, Jaanus (1997). Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus. Lk 73–74. ISBN 978-9985-9072-8-3.
↑ "Metsandusega seotud mõisted". vilmets.ee. 17. november 2008. Vaadatud 21. juuni 2023.
↑ "Taimekooslused". bio.edu.ee. Vaadatud 21. juuni 2023.
↑ ^5,0 ^5,1 Vilbaste, Kristel (12. september 2020). "Meie hallidest samblikest". looduskalender.ee. Vaadatud 21. juuni 2023.
↑ Vilbaste, Kristel (16. detsember 2018). "Põdrasammal". looduskalender.ee. Vaadatud 21. juuni 2023.

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 "Sambliku kasvukohatüüp". Eesti metsakasvukohatüübid. Vaadatud 29. aprill 2023.

[:1-2] 2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 ^2,10 ^2,11 ^2,12 ^2,13 ^2,14 ^2,15 ^2,16 ^2,17 ^2,18 ^2,19 ^2,20 ^2,21 ^2,22 ^2,23 ^2,24 ^2,25 ^2,26 ^2,27 ^2,28 Paal, Jaanus (1997). Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus. Lk 73–74. ISBN 978-9985-9072-8-3.

[:2-3] "Metsandusega seotud mõisted". vilmets.ee. 17. november 2008. Vaadatud 21. juuni 2023.

[4] "Taimekooslused". bio.edu.ee. Vaadatud 21. juuni 2023.

[:3-5] 5,0 ^5,1 Vilbaste, Kristel (12. september 2020). "Meie hallidest samblikest". looduskalender.ee. Vaadatud 21. juuni 2023.

[6] Vilbaste, Kristel (16. detsember 2018). "Põdrasammal". looduskalender.ee. Vaadatud 21. juuni 2023.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]