Salu-siumari

taimeliik

Salu-siumari (Actaea spicata) on tulikaliste sugukonda siumarja perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Salu-siumari
Salu-siumari Actaea spicata
Salu-siumari Actaea spicata
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Tulikalaadsed Ranunculales
Sugukond Tulikalised Ranunculaceae
Perekond Siumari Actaea
Liik Salu-siumari
Binaarne nimetus
Actaea spicata
L.

Rahvapärased nimetused

muuda

Rahvapäraselt on salu-siumarja kutsutud: ussimari, lenderavandeserohud, äkitse haiguse rohi, sivumari.

Vanemas kirjanduses on taime nimetatud "Christophi rohuks".[1] Samasugust nime on ta kandnud paljudes euroopa keeltes.[1] Nimetus pärineb keskaja kaitsepühaku nimest, kes kaitses võlureid, aardeotsijaid ja katkutõbiseid.[1] Usuti, et siumari kaitseb katku eest.[1]

Levila ja kasvukoht

muuda

Levinud peaaegu kogu Euroopas ja ka Lääne-Siberis. Hiinas esineb lähedane liik.

Eestis tavaline, kuid ei esine kuskil massiliselt, saartel haruldane. Kasvab mandriosa leht- ja segametsades ning puurühmade all puisniitudel.

Kirjeldus

muuda
 
Õied
 
Viljad

Taime kõrgus 50 cm. Kahelikolmetised pikarootsulised lehed on suured. Erinevalt enamikust tulikalistest on salu-siumarjal kroonlehed, kuigi need on 4–6 kitsad ja tagasihoidlikud. Tolmukaid palju, emakaid üks. Õitseb juunis-juulis.

Viljaks mahlakad, paljuseemnelised, marjataolised, läikivad kukkurviljad, mis on algul rohelised ja hiljem mustad. Kuni 1 cm pikkused piklikud viljad asuvad vartel kobaratena. Salu-siumarja augustis valmivad viljad on väga mürgised.

Kõik taime osad lõhnavad ebameeldivalt.

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 R. Kuresoo, H. Relve, I. Rohtmets, " Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht", Varrak, 2001

Välislingid

muuda