Söömaaeg
Söömaaeg oli taludes tugevam söögikord ning sellele järgnev lühem või pikem puhkus.[1]
Eesti ajaloost muuda
Olenevalt tööpäeva pikkusest ja tööiseloomust oli 19. sajandil Eesti taludes suvel tavaliselt kolm söögikorda:
- keskhommik(une) (ka hommikune, lõunaeesti murretes söömaig[2]) toimus kella 8–9 paiku ning kestis umbes 1 tunni.
- lõuna (lõunasöök) oli päeva keskne söömaaeg kella 2–4 paiku kestvusega umbes 2 tundi.
- õhtusöök (õhtune, Lõuna-Eestis õdagune[3]) oli päeva viimane söögikord peale päevatööde lõppu kella 9–10 ajal.
Talvel oli tavaliselt kaks söömaaega - hommikul ja õhtul. 19. sajandi lõpust alates hakati ka talvel pidama kolme söömaaega.[1]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 294
- ↑ Murdekaart. Vaadatud 3. veebruar 2022.
- ↑ Murdekaart. Vaadatud 3. veebruar 2022.
Kirjandus muuda
- Aliise Moora, Eesti talurahva vanem toit. Tartu, Ilmamaa, 2007.