Söömaaeg

Söömaaeg oli taludes tugevam söögikord ning sellele järgnev lühem või pikem puhkus.

Eesti ajaloost

Olenevalt tööpäeva pikkusest ja tööiseloomust oli 19. sajandil Eesti taludes suvel tavaliselt kolm söögikorda:

• keskhommik(une) (ka hommikune, lõunaeesti murretes söömaig) toimus kella 8–9 paiku ning kestis umbes 1 tunni.
• lõuna (lõunasöök) oli päeva keskne söömaaeg kella 2–4 paiku kestvusega umbes 2 tundi.
• õhtusöök (õhtune, Lõuna-Eestis õdagune) oli päeva viimane söögikord peale päevatööde lõppu kella 9–10 ajal.

Talvel oli tavaliselt kaks söömaaega - hommikul ja õhtul. 19. sajandi lõpust alates hakati ka talvel pidama kolme söömaaega.

Vaata ka

• hommikusöök
• lõunasöök
• oode
• söömine

Kirjandus

• Aliise Moora, Eesti talurahva vanem toit. Tartu, Ilmamaa, 2007.

Välislingid

• Keskaegne söömaaeg linnuses. Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid.
• Söömaaeg. Enn Põldroos. Eesti Kunstimuuseum.