Säilikpuu
Säilikpuu on metsa uuendusraiel alles jäetav elav või surnud puu.
Säilikpuud, mis jäävad kasvama järgmisse metsapõlvkonda, on vajalikud elustiku mitmekesisuse tagamiseks. Nii elavad kui ka surnud säilikpuud on oluliseks kasvukohaks seene- ja samblikuliikidele ning võivad sobida pesapuuks lindudele.
Vastavalt Eesti metsaseadusele tuleb lageraie korral säilikpuid alles jätta tüvepuidu kogumahuga vähemalt viis tihumeetrit ühe hektari kohta, üle viie hektari suurusel raielangil vähemalt kümme tihumeetrit ühe hektari kohta.[1]
Keskkonnaministri määrusega kehtestatud metsa majandamise eeskirja järgi valitakse säilikpuud erinevate puuliikide esimese rinde suurima diameetriga puude hulgast, eelistades kõvalehtpuid (tamm, saar, vaher, jalakas, künnapuu), mände ja haabasid ning eritunnustega nagu põlemisjälgede, õõnsuste, tuuleluudade või suurte okstega puid.[2] Säilikpuid ei tohi langetada ka hilisema sanitaarraie käigus ega lamapuitu metsast koristada ja need jäävad metsa kuni bioloogilise elutsükli lõpuni.