Roe vs. Wade

Roe vs. Wade on kohtuasi, millega Ameerika Ühendriikide Ülemkohus otsustas 22. jaanuaril 1973, et abordi liigne riiklik reguleerimine on põhiseadusega vastuolus. See oli märkimisväärne kohtuotsus, sest see legaliseeris abordi Ameerika Ühendriikides. Ülemkohtu otsusega tühistati Texase abordikeelu seadus ning leiti, et naise õigus abordile on kaudselt kaitstud õiguse eraelu puutumatusega.

Jane Roe (kodanikunimega Norma McCorvey) esitas hagi Texase Dallase maakonna ringkonnaprokuröri Henry Wade'i vastu. Jane Roe soovis vaidlustada Texase seadused, mis muutsid abordi ebaseaduslikuks ning mille järgi oli abort lubatud ainult naise elu päästmiseks. Roe ja tema esindajad leidsid, et Texase osariigi seadused rikuvad naiste õigust eraelu puutumatusele, mida kaitsevad mitmed Ameerika Ühendriikide põhiseaduse parandused.

2022. aastal taganes USA ülemkohus otsusest ja andis sellega osariikidele taas õiguse ise otsustada, kas nende territooriumil säilib abordiõigus või mitte. Mitmetes osariikides on plaanis keelustada abort üleüldse või pärast 6. nädalat.

Kohtuasja taustalugu

Aastal 1969 sai Norma McCorvey teada, et ootab kolmandat last. McCorvey oli varem kaks korda sünnitanud ning loovutanud mõlemad lapsed adopteerimiseks. Norma McCorvey jäi ootama oma esimest last 16-aastaselt. Kohe pärast lapse sündi süüdistas McCorvey ema teda lapse hülgamises ja hooletusse jätmises ning võttis lapse Normalt ära. Aastaid hiljem jäi Norma uuesti rasedaks ja andis lapse pärast sündi adopteerimiseks. Kolmandat last ei tahtnud Norma enam sünnitada ja soovis teha aborti. Tema arst aga ei olnud nõus tegema aborti, sest Texases oli selline tegevus keelatud. Ta suunas Norma  kahe noore advokaadi Linda Coffee ja Sarah Weddingtoni jutule. Need kaks naist, kes olid just lõpetanud ülikooli, olid huvitatud abordivastaste seaduste vaidlustamisest.

Ringkonnakohus

Hagi esitati esialgu ringkonnakohtusse. 1970. aasta juunis otsustas ringkonnakohus Jane Roe kasuks. Kohtunikud olid Irving Goldberg, Sarah Hughes ja William Taylor. Kohus leidis, et üksikisikutel on õigus eraelu puutumatusele ja et naise õigus otsustada, kas ta soovib lapsi saada, on tagatud USA põhiseaduse 9. parandusega. Ringkonnakohtu otsus tuli siis, kui Norma McCorvey oli juba 6 kuud rase ja tal polnud enam võimalik aborti teha.

Ringkonnakohus aga keeldus andmast kohtumäärust, mis oleks võimaldanud Texase osariigis praktiseerinud arstidel teha aborte ilma, et neid oleks vastutusele võetud. Coffee ja Weddington kaebasid ringkonnakohtu otsuse edasi Ameerika Ühendriikide Ülemkohtusse.

Ülemkohus

Algul kuulasid argumente seitse kohtunikku: Warren Burger, William Douglas, William Brennan, Potter Stewart, Bryon White, Thurgood Marshall ja Harry Blackmun. 1972. aasta mais tehti otsus 4-3 Roe kasuks. Kohtunik Harry Blackmun pidi kirjutama enamuse otsuse, kuid selle kirjutamisel selgus, et tal polnud piisavalt põhjaliku pretsedenti abordi õiguste toetamiseks. Blackmun tegi ettepaneku kohtuasja uueks vaidluseks. Kohtuasi kuulati uuesti üle 1972. aastal oktoobris. Sarah Weddington esindas Jane Roed ja Robert Flowers esindas Texase osariiki. Nüüd oli lisandunud seitsmele kohtunikele kaks juurde: William Rehnquist ja Lewis Powell.

Argumendid

Jane Roe ja tema esindajad tuginesid järgmistele argumentidele:

• Texase seadus riivab üksikisiku õigust vabadusele;
• Texase seadus rikub naiste abielu-, perekondliku ja seksuaalse privaatsuse õigusi;
• õigus abordile on absoluutne ehk naistel peaks olema õigus rasedus katkestada igal ajal, mis tahes põhjusel.

Osariigi esindaja esitas abordiseaduste kaitsmiseks kolm peamist argumenti:

• Osariikide huvides on kaitsta tervist, meditsiiniliste standardite säilitamist ja sünnieelse elu kaitsmist;
• loode on isik, keda kaitseb Ameerika Ühendriikide 14. parandus;
• sünnieelse elu kaitsmine on riigi kaalukas huvi.

Otsus

22. jaanuaril 1973 tühistas Ülemkohus Texase abordikeelu seaduse ning selle otsusega legaliseeriti abort terves riigis. Kohus leidis, et naise õigus abordile on kaudselt kaitstud USA põhiseaduse 14. parandusega.

Ameerika Ühendriikide põhiseaduse 14. parandus kaitseb õigust eraelu puutumatusele. Ülemkohus leidis, et naiste õigus aborti teha kuulub selle alla. Osariigi seadus, mis keelab raseduse katkestamise, rikub seda õigust.

Kohus leidis, et tuleb ka arutada, kas põhiseadus kaitseb õigust eraelu puutumatusele. Kohtunikud leidsid, et USA põhiseaduse 14. parandusega on see õigus kaitstud. Sellega otsustati, et naise õigus aborti teha on kaitstud põhiseadusega.

Kuid leiti ka, et naise õigus aborti teha ei ole absoluutne õigus. Kohtunikud täheldasid, et osariikidel on siiski abordi reguleerimiseks mingil määral õigustatud huvi. Selleks lõi kohus tasakaalu naise õiguse eraelu puutumatuse ja osariigi huvide vahel ning sätestas, millal osariik saab aborte kas reguleerida või keelata.

Kohus jagas raseduse kolmeks trimestriks:

• Esimese trimestri abordi kasuks langetamise õigus on ainult naisel endal;
• teisel trimestril võib valitsus reguleerida abordi tegemist, et kaitsta naise tervist, kuid valitsus ei saa seda keelata;
• kolmandal trimestril võib riik keelata abordi, et kaitsta loodet, millel on lootus jääda ellu väljaspool emakat, välja arvatud juhul, kui naise elu on ohus.

Olulisus ühiskonnas

Roe vs. Wade muutis viisi, kuidas osariigid saavad aborti reguleerida. See lõi pretsedendi mitmele Ülemkohtu otsusele, mis olid seotud abordiga. Ameerikas ei peetud enne aastat 1973 abordi tegemist õiguseks. Mitmed naised pidid valima kas soovimatu raseduse või ohtliku protseduuri vahel. Enne abordi legaliseerimist tehti seda ebaseaduslikult ja ebaturvaliselt ning umbes 17 protsenti rasedusega seotud surmadest olid tingitud valesti tehtud abordist. Samuti on abordi legaliseerimine aidanud paljudel naistel jätkata haridusteed ja edendada karjääri.