Ava peamenüü

Robert Mapplethorpe

Ameerika Ühendriikide fotograaf


Robert Michael Mapplethorpe (4. november 1946 New York9. märts 1989 Boston) oli Ameerika Ühendriikide fotograaf ja kunstnik. Oma vastuoluliste teostega šokeeris ta ühiskonda, kuid sai ka paljude iidoliks ja teerajajaks. Tema piltide temaatika on väga varieeruv, paljud neist kujutavad ka seksuaalsust ning kombivad kunsti ja pornograafia piire.

Robert Mapplethorpe
Sünninimi Robert Michael Mapplethorpe
Sünniaeg 4. november 1946
Sünnikoht New York
Surmaaeg 9. märts 1989 (42-aastaselt)
Surmakoht Boston
Tegevusala fotograaf

EluluguRedigeeri

Robert Michael Mapplethorpe sündis 1946. aastal ning tema lapsepõlv möödus Long Islandil. Oma vanemaid on Mapplethorpe iseloomustanud kui korda armastavat kesklassi perekonda. Tema isa töötas elektriinsenerina ning nende peres kasvas kuus last. Robert Mapplethorpe'i noorem vend Edward hakkas ka hilisemas elus tegelema fotograafiaga. Mapplethorpe'i pere oli katoliiklik ning ka Robert oli lapsepõlves altaripoiss. Talle meeldisid rituaalid ja kirikus viibida ning usuline temaatika kajastub ka tema hilisemates teostes.[1]

Mapplethorpe alustas õpinguid kommertskunsti erialal Pratt Istitute'is Brooklynis, kuid kooli ta ei lõpetanud. Mapplethorpe'i esimeseks elukaaslaseks aastatel 1967 kuni 1972 oli hilisem kirjanik ja laulja Patti Smith. Nad elasid New Yorgis ning 1969. aastal kolisid nad Chelsea hotelli, mis oli kuulus peatumiskoht kunstiinimestele. Kuna nende majanduslik olukord oli kooselu vältel raske, üürisid nad hotelli kõige väiksema toa. Kooselu lõppes Mapplethorpe'i tunnistusega oma homoseksuaalsusest, kuid nad jäid väga lähedasteks kuni Mapplethorpe'i surmani. Patti Smith toetas Mapplethorpe'i ka tema loomingus ning sel perioodil täiustasid mõlemad üksteise kunstistiili.[1] Smith on kirjutanud oma lähedastest suhetest Mapplethorpe'iga raamatu "Kõigest lapsed".

LoomingRedigeeri

Mapplethorpe on väitnud, et teadis kogu aeg, et tahab kunstnik olla. Tema varajane looming sisaldab nii joonistusi, eksperimente erinevate materjalidega kui ka kollaaže väljalõigatud pilditükkidega ajakirjadest ja raamatutest. Tema assamblaažidele ja joonistustele oli omane sürrealistlik sarm ning geomeetriline puhtus. Eeskujude ja mõjutajatene on Mapplethorpe ise maininud Joseph Cornelli ning dadaisti Marcel Duchampi. Kõige olulisemaks elavaks kunstnikuks pidas Mapplethorpe Andy Warholi ning ta austas teda kui iidolit. Loomingu kaudu ei otsinud ta vabastust, vaid püüdis näha seda, mida teised ei näinud.[1] 1970. aastal ostis Mapplethorpe polaroidkaamera, et teha ise pilte oma kollaažide jaoks. Peagi läks ta täielikult üle fotokunstile ning 1973. aastal toimus Light Gallerys New Yorgis tema esimene fotonäitus pealkirjaga "Polaroids". Paar aastat hiljem ostis Mapplethorpe täpsema kaamera (Hasselblad) ning hakkas pildistama lähedasemaid inimesi nagu näiteks muusikuid, kunstnike, modelle jne.[2] Tema esimeste modellide seas oli ka elukaaslane Patti Smith, kellest ta tegi seeria alastifotosid. Smithi pildistas ta korduvalt ning viimast korda 1988. aastal, kui tema foto illustreeris Smithi albumit "Dream of Life". Pilte hakkas ta tegema ka kommertslikel eesmärkidel, illustreerides muusikaalbumeid ja müües pilte ka ajakirjadele (Interview Magazine avaldas ka tema portreeseeriaid). Mapplethorpe'i fotode temaatika ja kompositsioonid muutus paljudele kriitikutele järjest šokeerivamaks, Mapplethorpe on põhjendanud oma teoste temaatikat eesmärgiga avastada midagi uut ja üllatavat.[2]

Mapplethorpe'i fotod olid peaaegu eranditult must-valged. Tema teosed ei kujutanud ainult seksuaalsust, vaid olulised olid ka muud huvitavad teemad. Mapplethorpe tegi ka hulgaliselt pilte lastest, tihti olid modellideks tema enda tuttavate lapsed, kuid teda palgati pildistama ka kuulsuste lapsi. Erinevalt tema täisealistest modellidest kujutas ta lapsi süütute ning mängulistena. Laste pildistamist on Mapplethorpe kirjeldanud kui rasket ülesannet, kuna ta ei suutnud lapsi kontrolli all hoida ega saanud neid kasutada fotolavastustes. Inspiratsiooni laste pildistamiseks sai ta fotograaf Julia Margaret Cameronilt. Üks Mapplethorpe'i tuntumaid lastefotosid on 1985. aastal tehtud pilt "Lindsay Key". Ehkki enamiku fotosid tegi Mapplethorpe stuudios, on "Lindsay Key" pildistatud välitingimustes. Kaamerast eemale vaatav tüdruk paistab rahulik ja enesekindel. Puude tumedad varjud on kontrastis tuules lehviva valge kleidi ja heledate juukstega.[2]

Mapplethorpe'i loomingus olid olulisel kohal portreed. Ta pildistas nii kuulsusi kui ka tavalisi tänavapoisse. 1980. aastatel pildistas ta paljusid kuulsaid kunstnike, teiste seas ka Andy Warholi. Portreedele oli iseloomulikuks sümmeetria ning tihti vaatas pildistatav sirgelt otse kaamerasse. Mapplethorpe'i eesmärgiks oli saavutada piltidel harmoonia ja tasakaal ning selle saavutavamiseks oligi oluline kompositsiooniline geomeetria. Portreed otsisid ka inimeste isikupära ja identiteeti ning kõige ilmekamalt avaldub see Mapplethorpe'i enda autoportreedes. Autoportreedes kehastas ta erinevaid sterotüüpe ning otsis nii oma identiteedi erinevaid aspekte. Näiteks kehastus ta piltidel nii kurjategijaks kui ka transvestiidiks.[2]

Geomeetriat ja sümmeetriat kasutas ta ka ideaalse vormi saavutavamiseks. Ideaali nägigi Mapplethorpe just vormis ning vorm oli talle oluline nii portreede, lillede kui ka alasti kehade kujutamisel. Eriti avalduski see inimfiguuride ja kehade pildistamisel. Tema pildid inimkehadest sarnanevad jõuliste klassikaliste Antiik-Kreeka skulptuuridega ning lähtuvad ka neile omasest geomeetriast. Tema pilte inimfiguuridest on võrreldud ka renessanssajastu autorite omadega.[2] Mapplethorpe'i huvitasid ka skulptuurid, kuid ta pidas neid iganenuteks, siiski veetis ta palju aega Michelangelo töid uurides. Fotograafia kaudu saigi ta kujutada inimvorme läbi uue meediumi.[1] Ta pildistas nii naiste kehavorme (näiteks kulturist Lisa Lyoni), kuid kõige rohkem pildistatud modelliks sai mustanahaline Ken Moody. 1980. aastatel hakkas Mapplethorpe pildistama palju mustanahalisi modelle, kellest enamik olid muskulaarsed kulturistid või tantsijad. Mapplethorpe ei omistanud mustanahalistele sotsiaalset tähendust, vaid pildistas neid selleks, et lisada töödele rikkalikumat värvi ja vormi. 1986. aastal avaldatud pildikogu "Black Book" ja portfoolio Z sisaldavad paljude mustanahaliste modellide fragmenteeritud kehaosi (näiteks torso, käsi jne).[2]

Paljudel Mapplethorpe'i piltidel figureerivad lilled, eriti just portfoolios Y, mis suuresti lilledest koosnebki. Tema suhestumine lilledesse on omapärane, nimelt erotiseeris ta neid. Mapplethorpe kasutas piltides tihti ka religioosseid sümboleid, näiteks risti kasutas ta läbivalt terve elu jooksul. Usul oli oluline roll tema loomingus ja seda võib seostada tema katoliikliku kasvatusega. Usule lähenes ta omapäraselt ja mitte läbi traditsioonilise käsitluse, nimelt otsis ta usu saatanlikku ja deemonlikku külge. Saatan ei tähendanud Mapplethorpe'ile kurjuse kehastust, vaid pigem mängurit.[3]

Skandaalse tuntuse sai Mapplethorpe oma seksuaalsust kujutavate teostega. Piltidel olid modellid ja ta lähikondlased tihti alasti ning ka seksuaalses vahekorras. Teda köitis sadomaso temaatika ning seksuaalsus ja selle ihad. Mapplethorpe põhjendas seksuaalset kunsti sellega, et seksuaalsus on elu osa ja see ei saa olla põlastusvääne, kuna vastasel juhul peaksid olema kõik inimesed rikutud ja põlastusväärsed. Šokeerivate piltidega sattus Mapplethorpe konflikti paljude konservatiivsete inimeste ja poliitikutega. 1980. aastatel ja 1990. aastate algul toimus Ameerika ühiskonnas debatt ja konflikt liberaalide ja konservatiivide vahel, mida tuntakse ka kui kultuurisõda. Mapplethorpe testis väljendusvabaduse piire ning tema teoste ümber tekkis debatt kunsti tsenseerimise üle.[2] Peale Mpplethorpe'i surma jätkas tema viimane näitus "Perfect Moment" tuuri USA linnades. Näitus koosnes 125 fotost, nende seas ka seksuaalne portfoolio X. See näitus sattus paljude konservatiivsete poliitikute kriitika alla, kes olid loonud 1985. aastal pornograafia vastase komisjoni ning nõudsid kunstilt moraalset vastutust. Konflikt kulmineerius näituste tühistamisega mitmes kohas ning kohtuvaidlustega, debatid tema teoste üle kestsid veel aastaid.[3]

1986. aastal diagnoositi Mapplethorpe'il AIDS. Vaatamata haigusele jätkas ta loometööd ning avalikkuse huvi tema vastu aina kasvas. 1988. aastal toimus tema eluaja viimane näitus "The Perfect Moment", kuid Mapplethorpe ise oli liiga haige, et näitusele kohale tulla. Samal aastal korraldas Whitney Museum of American Art talle ka retrospektiivi ning loodi Robert Mapplethorpe Foundation. 2016. aastal esilinastus temast dokumentaalfilm "Mapplethorpe: Look at the pictures". Robert Mapplethorpe suri 1989. aasta märtsis.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Patti Smith (2010). Kõigest lapsed. Greif. Lk 72. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 "The Photographs of Robert Mapplethorpe". Tate. Vaadatud 28.06.2019.
  3. 3,0 3,1 Moore. "Whipping up a storm: how Robert Mapplethorpe shocked America". The Guardian, 2015. Vaadatud 28.06.2019.