Relee (prantsuse k relais ′vahetus′) on seadis, mis välisele füüsikalisele toimele (sisendsignaalile) reageerides muudab hüppeliselt oma väljundtoimet (väljundsignaali). Laiemas tähenduses on relee aparaat, mis peale hüppelise toimega releeosa sisaldab ka andurit (tajurit), võrdlus-, täitur- või muud seadist. Andurseadis, näiteks relee mähis, võtab vastu releele mõju avaldava ja relee rakendumiseks tarviliku signaali. Täiturseadis, näiteks kontaktid avaldavad mõju juhtimisvooluahelale. Vaheorganid, näiteks vedrud, annavad mõju tajurilt täiturile.

Tänapäeval on levinuimad trükkplaadile monteeritavad elektromehaanilised pisireleed (vt keelrelee) ja lülitustransistoride või türistoridega pooljuhtreleed. Niisugused releed valmistatakse enamasti integraallülitustena.

Ümberlülituskontaktidega relee tingmärk

Liigitus

muuda

Sisendvooluahela järgi:

Sisendtoime laadi järgi on releed:

Väljundtoimete arvu järgi eristatakse kahe- ja kolme- jne positsioonilisi releesid.

Ehituse ja tarbitava energia laadi järgi on releed:

  • elektrilised,
  • mehaanilised,
  • hüdraulilised,
  • pneumaatilised.

Relee väljundvooluahela sisse-, välja- või ümberlülitamine võib toimuda elektriliselt mehaaniliste kontaktide abil või elektrooniliselt.

Seatava rakendumisajaga mehaanilist või elektrilist ajamehhanismi sisaldav aegrelee võimaldab seadmete või seadmeosade järjestikuse toimimise vahele tekitada vajaliku ajavahemiku (viite).[1]

 
Elektromehaanilise relee osad: 1 – elektromagneti mähis, 2 – ankur, 3 – kontaktid

Kasutamine

muuda

Elektromehaaniline relee võeti kasutusele telefonsides ja raudtee kontrollisüsteemides juba 19. sajandil. Tugevvoolutehnikas on releeprintsiip teostatud kontaktorina.

Releesid kasutatakse näiteks temperatuuriregulaatorina (triikrauas, külmikus), signalisaatorina, automaatlülitina ja kaitsmena. Releesid kasutatakse ka elektriseadmete distantsjuhtimiseks ning vooluahelate eemalt kommuteerimiseks.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ENE 8. köide, 1995