Poliitiline kaart (geopoliitika)

Poliitiline kaart on maailma või mingi piirkonna maade kogum, mis on kujunenud mingiks hetkeks. Poliitilist kaarti iseloomustavad mitmesugused tunnused: maade arv, piirid nende vahel, nende suurus ja rahvaarv, riigivalitsemise vormid (vabariik, monarhia), riigikorralduse vormid (unitaarne riik, liitriik), riikide tüübid (arenenud riik, arengumaa) jm.

Iga piirkonna poliitiline kaart on pidevas muutumises. Need muutused võivad olla kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed.

Kvantitatiivsed muutused on seotud territooriumi pindala ja piiride muutustega, mis toimuvad rahulikult (nt Siberi vallutamine venelastega 17. sajandil, Alaska otsimine USA-ga Venemaalt 1867. aastal, vabatahtlik loovutamine Prantsusmaaga oma Aafrika koloniaalvalduste osa Saksamaale 1911. aastal jne) või sõjategevuse käigus (riikidevaheliste piiride muutumine Esimese ja Teise maailmasõja tulemusel, Mehhikole kuuluva Texase vallutamine USA armeega 1845. aastal jt). Samuti on kvantitatiivsed muutused riikide lagunemine ja ühinemine (nt Saksamaa taasühinemine, endiste NSV Liidu ja Jugoslaavia lagunemine jt).[1]

Kvalitatiivsed muutused on seotud riigivalitsemise või riigikorralduse vormi muutusega (nt endine monarhia Nepal sai vabariigiks 2006. aastal jne).

Poliitilise kaardi kujunemine toimub mitu tuhandet aastat ja jaotatakse järgmisteks perioodideks:

  • Vanim periood (kuni 5. sajandi eKr) on seotud maakera esimeste riikide arengu ja luhtumisega (Vana-Egiptus, Kartaago, Vana-Kreeka, Vana-Rooma jt.
  • Keskaegse perioodi (5. sajandi eKr – 15. sajandi) jooksul oli kõik suurimad maismaa massiivid (nt Euroopa) täiesti jaotatud eri riikide vahel.
  • Uues perioodis (15.–16. sajandi piirist kuni Esimese maailmasõja lõpuni) toimus eurooplaste koloniaalse süsteemi loomine ja rahvusvaheliste majandussidete levik kogu maailmas.
  • Uusim periood (alates 1917) jaotatakse omakorda kolmeks etapiks.

Viited

muuda