Vikipeedia

Poliitikakujundamine

Poliitikakujundamine (inglise keeles policy making) on protsess poliitikas, mille eesmärk on viia läbi muutusi riiklike institutsioonide kaudu.[1] Tihtipeale tähendab see erinevate poliitikate väljatöötamist, nende vastuvõtmist ja rakendamist, olgu tegemist seadusandlusega, mis puudutab põllumajandust, õpetajate palkasid või maksusüsteemi.

Poliitikakujundamise protsessis osalevad tavaliselt erinevad tegutsejad: valitsus, poliitikud, ametnikud, huvirühmad ja laialdasemalt ka ühiskond, kes kujundab avaliku arvamust erinevatel teemadel. Poliitilised probleemid, mille osas on suur avalik huvi, pälvivad tavaliselt palju tähelepanu ja vastukaja. Samas tehakse väga palju otsuseid poliitikakujundamises ka laiemat üldsust kaasamata.[1]

Poliitikakujundamise tsükkel muuda

Poliitikakujundamise protsessi paremaks kirjeldamiseks ja analüüsimiseks on välja töötatud poliitikakujundamise tsükkel[2], mis koosneb viiest erinevast etapist: 1) päevakorra seadmine, 2) poliitika väljaarendamine, 3) otsustamine, 4) poliitika rakendamine, 5) poliitika hindamine.[3] Kuigi nimetuselt on tegemist tsükliga, on oluline märkida, et poliitikate kujundamisel ei pruugi kõik etapid kulgeda lineaarselt ning võib juhtuda, et etappe jäetakse vahele või poliitika rakendamise ja hindamiseni ei jõutagi. Seega teooria põhjal peaks poliitikakujundamine järgima eelnevalt mainitud järjestust, kuid praktikas võib kohata palju erinevaid variatsioone.[2]

1. Päevakorra seadmine muuda

Päevakorra seadmise (inglise keeles agenda-setting) etapi keskmes on kaks osa: probleemi defineerimine ja päevakord. Tavaliselt toimub kõigepealt poliitilise probleemi defineerimine, millest sõltub, millisena probleem ja sellele pakutavad võimalikud lahendused päevakorda jõuavad, näiteks võib siinkohal rolli mängida see, kuidas probleem on raamistatud.[1] Probleemi politiseerumisel võib oluline roll olla konfliktil [4] või aspektil, kas on olemas kindlad poliitikad, millega on võimalik probleemi lahendada.[5] Selle järgneb päevakorra seadmise protsess, mis käsitleb probleemide päevakorda jõudmise põhjuseid ja aspekte, mis seda mõjutavad. Päevakorda jõuavad üldjuhul need probleemid, mis on poliitika otsustajate arvates olulised ning vajavad kohest tähelepanu ja lahendamist.[6] Päevakorra seadmist lähemalt uurib näiteks Kingdoni välja töötatud poliitikavoogude teooria.[7]

2. Poliitika väljaarendamine muuda

Poliitika väljaarendamine (inglise keeles policy formulation) sisaldab kindlate poliitikate väljatöötamise ja tulemust mõjutavate asjaolude uurimist. Täpsemalt keskendutakse sellele, millised osapooled etapis osalevad ning milline on selle mõju saadud poliitika tulemusele.[1] Parlamentaarses süsteemis on väga suur roll täidesaatval võimul (nt valitsusel) ning vastaval ametkonnal, kes tehnilisema poolega tegeleb.[1] Lisaks neile on tavaks kaasata suuremal või väiksemal määral poliitikat mõjutavate huvigruppide esindajaid, et tulemus tuleks võimalikult hea ja läbimõeldud. Poliitika väljaarendamise etapis otsustatakse tavaliselt erinevate alternatiivide üle, mille arvu ja sisu mõjutab poliitikavõrgustik, kes väljatöötamisel osaleb.[8]

3. Otsustamine muuda

Otsustamise (inglise keeles decision-making) etapp kujutab endast väljatöötatud poliitika üle otsustamist: selle heakskiitmist või tagasilükkamist.[1] Seadusandluse puhul tähendab see tihtipeale, et kõige suurem roll on seadusandlikul võimul (nt parlamendil). Sellest tulenevalt on selle etapi puhul olulisel kohal riigi poliitiline süsteem ning institutsionaalne protseduurika, mille raamides poliitikate üle otsustatakse.[1] Lisaks võib otsustusprotsessi mõjutada muutuse suurus, mis poliitika vastuvõtmine endaga kaasa tooks ning olemasolevad teadmised poliitika ja probleemi kohta, mis otsustajatel on.[9]

4. Poliitika rakendamine muuda

Poliitika rakendamise (inglise keeles policy implementation) etapp kätkeb endas vastuvõetud poliitika elluviimist ja selle eesmärkide täitma asumist.[1] Viise ja instrumente, kuidas poliitikat ja selle eesmärke täita, on riigil väga erinevaid, need võivad kujutada endas nii erinevaid teenuseid, veenmistehnikaid kui rahalisi stiimuleid. Instrumentide valik sõltub üldjuhul poliitika olemusest ja olemasolevatest ressurssidest.[10] Lisaks sõltub rakendamise edukus nii väljatöötatud poliitika kvaliteedist ja sellest, kui läbimõeldud see on; struktuuridest, mis on elluviimiseks kujundatud; ning sellest, millisel määral poliitika rahuldab sihtgrupi vajadusi.[11]

5. Poliitika hindamine muuda

Poliitika hindamise (inglise keeles policy evaluation) etapi eesmärk on hinnata ellu viidud poliitika reaalseid mõjusid, et analüüsida, kas poliitika täidab loodetud ülesandeid ja eesmärke.[1] Selleks kogutakse erinevat informatsiooni ja andmeid, et hiljem oleks võimalik ellu viia vajalikke parandusi poliitika arendamiseks, mis muudab selle etapi üsna pikaajaliseks ja järjepidevaks tegevuseks. Samuti võib parandusettepanekute tegemine kogu poliitikakujundamise tsükli uuesti otsast peale käivitada.[1] Kuna kogutud andmeid on võimalik subjektiivselt esitada, kui erakond ei soovi mainekahju vältimiseks enda valitsemise perioodil vastu võetud poliitika läbikukkumist tunnistada, on tegemist poliitiliselt laetud etapiga[12]

Viited muuda

  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Knill, Christoph; Tosun, Jale (2022). Public policy: a new introduction. Textbooks in policy studies (2nd edition trükk). London New York Oxford New Delhi Sydney: Bloomsbury Academic. ISBN 978-1-137-57329-2.
  2. ↑ 2,0 2,1 Weible, Christopher M.; Sabatier, Paul A. (2017). "Weible, Christopher M., and Paul A.Sabatier. 2017. Theories of the Policy Process. Boulder, CO: Westview Press". European Policy Analysis. 3 (2): 397–397. DOI:10.1002/epa2.1023. ISSN 2380-6567.
  3. ↑ Rochefort, David A. (1997). "Studying Public Policy: Policy Cycles and Policy Subsystems. By Michael Howlett and M. Ramesh. Toronto: Oxford University Press, 1995. 239p. $28.00". American Political Science Review. 91 (2): 455–456. DOI:10.2307/2952394. ISSN 0003-0554.
  4. ↑ Cobb, Roger W.; Coughlin, Joseph F. (1998). "Are elderly drivers a road hazard?: Problem definition and political impact". Journal of Aging Studies. 12 (4): 411–427. DOI:10.1016/s0890-4065(98)90027-5. ISSN 0890-4065.
  5. ↑ Wildavsky, Aaron B. (2007). Speaking truth to power: the art and craft of policy analysis (12. print trükk). New Brunswick: Transaction Publ. ISBN 978-0-88738-697-8.
  6. ↑ Cobb, Roger W.; Elder, Charles D. (1972). Participation in American politics: the dynamics of agenda-building. Boston: Allyn and Bacon. ISBN 978-0-8018-1716-8.
  7. ↑ Kingdon, John W. (1984). Agendas, alternatives, and public policies (2. ed., [Nachdr.] trükk). New York, NY: Longman. ISBN 978-0-673-52389-1.
  8. ↑ Howlett, Michael (2013). Canadian public policy: selected studies in process and style. Toronto: Univ. of Toronto Press. ISBN 978-1-4426-1241-9.
  9. ↑ Braybrooke, David; Lindblom, Charles Edward (1970). A strategy of decision: policy evaluation as a social process (1. Free Press paperback ed trükk). New York, NY: Free Press [u.a.] ISBN 978-0-02-904610-4.
  10. ↑ Linder, Stephen H.; Peters, B. Guy (1989). "Instruments of Government: Perceptions and Contexts". Journal of Public Policy (inglise). 9 (1): 35–58. DOI:10.1017/S0143814X00007960. ISSN 1469-7815.
  11. ↑ Vancoppenolle, Diederik; Sætren, Harald; Hupe, Peter (15. märts 2015). "The Politics of Policy Design and Implementation: A Comparative Study of Two Belgian Service Voucher Programs". Journal of Comparative Policy Analysis: Research and Practice (inglise). 17 (2): 157–173. DOI:10.1080/13876988.2015.1006831. ISSN 1387-6988.
  12. ↑ McConnell, Allan (2015). "What is policy failure? A primer to help navigate the maze". Public Policy and Administration (inglise). 30 (3–4): 221–242. DOI:10.1177/0952076714565416. ISSN 0952-0767.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Poliitikakujundamine&oldid=6634029"