Pinnavorm ehk reljeefivorm on mis tahes looduslik või inimtekkeline maapinna või merepõhja osa, mis erineb ümbritsevast alast kõrguse, siseehituse ja tekkeloo poolest.

Cono de Arita, Salta (Argentina)

Pinnavormid on näiteks jõeorg, voor ja sandur, kuid ka näiteks tuhamägi. Pinnavormi suurus ei ole piiratud. Pinnavormide hulgas on nii Himaalaja mäestik (megavormid) kui ka väikesed vihmauurded (nanovorm).

Liigitus kuju järgi

muuda

Kuju järgi jaotatakse pinnavormid positiivseteks, neutraalseteks ja negatiivseteks.[1] Positiivsed pinnavormid on ümbritsevast alast kõrgemad ja negatiivsed madalamad.

Liigitus suuruse järgi

muuda

Pinnavormide suuruse järgi eristatakse:

Liigestustihedus ja -sügavus

muuda

Teatud ala pinnamoe ehk reljeefi iseloomustamiseks kasutatakse liigestustiheduse ja liigestussügavuse mõistet.

Liigestustihedus on positiivsete pinnavormide hulk teatud alal: mida rohkem neid on, seda liigestatum (suurema liigestustihedusega) on reljeef. Näiteks Karula kõrgendik on suhteliselt suure liigestustihedusega pinnavorm.

Liigestussügavus on teatud maa-ala kõrguste vahe negatiivsete pinnavormide põhjast positiivsete pinnavormide tippu. Mida suurem vahe, seda suurema liigestussügavusega on reljeef.

Pinnavormide kaardistamine

muuda

Pinnavorme kujutavat kaarti nimetatakse topograafiliseks kaardiks.

Pinnavormide teke

muuda

Pinnavorme kujunevad geoloogiliste sise- ehk endogeensete jõudude ja geoloogiliste välisjõudude ehk eksogeensete jõudude, kosmiliste ja bioloogiliste tegurite ning inimtegevuse mõjul.

Eksogeensete jõudude toimel tekkinud pinnavormid jaotatakse kuhjelisteks ja kulutuslikeks.

Tekketeguri alusel saab pinnavormid liigitada järgmisteks rühmadeks:

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Väike entsüklopeedia 2002. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2001. Lk 935.