Ava peamenüü
Ookeanilise maakoore vanust illustreeriv kaart. Mandreid geoloogilises tähenduses on kujutatud halli värviga. Mandriline maakoor asub mandrite (hall) ning mandrilavade all (sinakashall). Ookeanilist maakoort on kujutatud punaka, kollase, rohelise või sinaka värviga

Valdavalt on levinud termini "manner" geograafiline tähendus. Kuid selle kõrval on olemas ka geoloogiline tähendus, mis on mõnevõrra teistsugune. Kui geograafias peetakse mandrite piiriks rannajoont, siis geoloogias on mandri piiriks mandrilava ehk šelfi üleminek mandrinõlvaks. Seega on osa mandrist maailmamere poolt üle ujutatud. Sõltuvalt sellest, kas tegemist on mandri või ookeanibasseiniga, jagatakse geoloogias ka maakoor mandriliseks ning ookeaniliseks.

Mandrid on üldjoontes kõik üksteisele sarnase ehitusega. Alumiseks struktuurseks korruseks on aluskord ehk vundament, mis koosneb eelkambriumi vanusega kristalsetest kivimitest, mis paljanduvad kõigil mandreil teatud kohtades, mida nimetatakse kilpideks. Suur osa aluskorrast on kaetud võrdlemisi vähe deformeerunud settekivimite kihtidega. Selliseid alasid nimetatakse platvormideks. Kõigil mandreil on olemas ka mäestikud ehk piklikud deformeeritud, moondunud ning murranguist läbitud struktuurid, mis markeerivad kunagisi või ka praegusi laamade põrkepiire.

Geoloogilisest kontseptsioonist lähtudes on paljud saared (näiteks Suurbritannia, Tasmaania, Gröönimaa, Jaava, Jaapan jt) külgneva mandri osad. Mõned saared moodustavad aga omaette mikrokontinente (näiteks Madagaskar, Uus-Meremaa).

Mandrid erinevad oluliselt ookeanilisest maakoorest nii ehituselt, vanuselt kui ka koostiselt. Erinevalt suhteliselt noortest ookeanilist maakoort moodustavatest kivimitest (vanus maksimaalselt 200 Ma) on kõigil mandreil mitme miljardi aasta vanused tuumad, mis võrrelduna Maa 4,5 Ga vanusega tähendab seda, et kord tekkinud mandrid on ajas väga püsivad. Geoloogilises ajas ongi mandrilist maakoort pidevalt juurde tekkinud ning mandrite pindala suurenenud. Mandrid on püsivad seetõttu, et nad on ookeanilist maakoort moodustavatest kivimitest väiksema tihedusega, mis teeb nad vahevöö ning külgnevate ookeanibasseinide suhtes ujuvaks (Vaata: Isostaasia). Mandrite asukoht ei ole ajas püsiv. Toimub nn mandrite triiv, mille käigus mandrid mitte ainult ei muuda oma asendit, vaid võivad jaguneda ka osadeks (näiteks Aasia ja Aafrika Punase mere tekkimisel) või põrkuda kokku teiste mandritega, et moodustada suuremaid mandreid (näiteks Euroopa ja Aasia, mille piirile on tekkinud Uuralid).

Vaata kaRedigeeri