Ava peamenüü
Maailma esimese arvukate piltidega lasteraamatu, Jan Komenský "Orbis sensualium pictuse" kordustrükk 18. sajandist
Wilhelm Buschi pildiraamatuid õelatest marakrattidest Maksist ja Mooritsast on eesti keeleski korduvalt avaldatud

Pildiraamat on verbaalset ja visuaalset teksti kombineeriv raamat, milles juhtivaks elemendiks on pildid[1]. Enamasti on pildiraamatu adressaadiks laps, kuid järjest enam ilmub ka kogupere- või üksnes täiskasvanutele loodud pildiraamatuid. Pildi ja sõna osakaal võib suurel määral varieeruda, kusjuures pildi-sõna kombinatsioonid võivad olla põhimõtteliselt lõputud[2]. Pildiraamatuga on lähedalt seotud koomiks ja graafiline romaan.

Pildiraamatu ajaloostRedigeeri

Esimeseks lasteraamatuks peetakse aastal 1658 ilmunud entsüklopeedilist pildiraamatut "Orbis sensualium pictus" ("Nähtav maailm piltides"), mille autoriks oli tšehhi pedagoog ja õpetlane Jan Amos Komenský. Pildiraamatud hakkasid laiemalt levima alates 18. sajandi lõpust, mil hakati ülitama spetsiaalselt lastele mõeldud kirjandust. Pildiraamatu areng on tugevalt sõltunud trükitehniliste võimaluste arengust. Esialgu kasutati raamatute illustreerimiseks puu- ja vaselõikeid ning puugravüüre. Sellisel juhul oli piltide ja sõnalise teksti ühendamine leheküljepinnal suhteliselt keerukas. Esimesed värvipildid ilmusid raamatutesse 1830. aastatel. 1930. aastatel kasutusele võetud ofsettrükk andis olulise tõuke tänapäevaste pildiraamatute väljakujunemisele.[3] 21. sajandil on pildiraamatud kasvav trend, ulatudes kommertseesmärgil masstiražeeritud väljaannetest kõrge kunstilise tasemega innovatiivsete trükisteni. Tuntumad pildiraamatute autorid läbi aegade on nt Heinrich Hoffmann, Wilhelm Busch, Beatrix Potter ja Maurice Sendak.

Pildiraamat eesti (laste)kirjandusesRedigeeri

19. sajandil kasutati nii eesti algupäraste kui tõlkeliste lasteraamatute illustratsioonidena trükikodades leiduvaid anonüümseid klišeesid.[4] Esimeseks eesti lasteraamatute illustraatoriks peetakse Karl August Hindreyd[5], kellelt ilmus 1906 kolm pildiraamatut "Pambu Peedu", "Piripilli Liisu" ja "Seene Mikk". Sõjaeelses Eesti Vabariigis oli 75% lasteraamatutest illustreeritud, kõige viljakamaks illustraatoriks kujunes Richard Kivit. Illustraatoritena olid tuntud ka Hando Mugasto, Natalie Mei, Karl August Hindrey jt. Pärast sõjaaegset ning -järgset kiratsemist ilmus viiekümendatel ja kuuekümnendatel juba uus illustraatorite põlvkond: Asta Vender, Silvi Väljal, Edgar Valter, Heldur Laretei jt. Kitsamas mõttes pildiraamatuid ilmus nõukogude perioodil suhteliselt vähe, eredamaid näiteid on neist nt Silvi Väljali "Jussikese seitse sõpra" (1966) ning Jaan Tammsaare illustreeritud pildiraamatud.

Alates 20. sajandi lõpust ja 21. sajandi algusest on hulk autoreid keskendunud pildiraamatute loomisele või illustreerimisele, sh Edgar Valter, Henno Käo, Piret Raud, Katrin Ehrlich, Marja-Liisa Plats jpt. Rikkalikult on ilmunud pildiraamatuid väikelastele, aimeraamatuid, eksperimenteerivaid pildiraamatuid ning koguni Pilteepos Kalevipoeg.

ViitedRedigeeri

  1. Krusten et al, 2006: 60.
  2. Lewis 2001: 3.
  3. Lewis 2001: 140.
  4. Krusten et al, 2006: 61.
  5. Krusten 1995: 77.

AllikadRedigeeri

VälislingidRedigeeri