Pildiraamat

Pildiraamat on raamat, kus leidub nii sõnalist kui ka visuaalset sisu, kuid kus kaalukam osa on piltidel. Enamik pildiraamatuist on mõeldud lastele, kuid järjest enam ilmub ka kogupere- või üksnes täiskasvanutele loodud pildiraamatuid.

Maailma esimese arvukate piltidega lasteraamatu, Jan Komenský "Orbis sensualium pictuse" kordustrükk 18. sajandist

Wilhelm Buschi pildiraamatud õelatest marakrattidest Maksist ja Mooritsast on ilmunud ka eesti keeles

Pildi ja sõna osakaal võib suurel määral varieeruda, kusjuures pildi-sõna kombinatsioonid võivad olla põhimõtteliselt lõputud. Pildiraamatuga on lähedalt seotud koomiks ja graafiline romaan.

Pildiraamatu ajaloost

Esimeseks lasteraamatuks peetakse 1658. aastal ilmunud entsüklopeedilist pildiraamatut "Orbis sensualium pictus" ("Nähtav maailm piltides"), mille autor oli tšehhi pedagoog ja õpetlane Jan Amos Komenský. Pildiraamatud hakkasid laiemalt levima alates 18. sajandi lõpust, mil hakati üllitama spetsiaalselt lastele mõeldud kirjandust. Pildiraamatu areng on tugevalt sõltunud trükitehniliste võimaluste arengust. Esialgu kasutati raamatute illustreerimiseks puu- ja vaselõikeid ning puugravüüre. Siis oli piltide ja sõnalise osa ühendamine leheküljel suhteliselt keerukas. Esimesed värvipiltidega raamatud ilmusid 1830. aastatel. 1930. aastatel kasutusele võetud ofsettrükk andis olulise tõuke tänapäevaste pildiraamatute väljakujunemisele. 21. sajandil on pildiraamatud kasvav trend, ulatudes kommertseesmärgil masstiražeeritud väljaannetest kõrge kunstilise tasemega innovatiivsete trükisteni. Tuntumad pildiraamatute autorid ajaloos on olnud näiteks Heinrich Hoffmann, Wilhelm Busch, Beatrix Potter ja Maurice Sendak.

Pildiraamat eesti (laste)kirjanduses

19. sajandil kasutati nii eesti algupäraste kui tõlkeliste lasteraamatute illustratsioonidena trükikodades leiduvaid anonüümseid klišeesid. Esimeseks eesti lasteraamatute illustraatoriks peetakse Karl August Hindreyd, kellelt ilmus 1906. aastal kolm pildiraamatut: "Pambu Peedu", "Piripilli Liisu" ja "Seene-Mikk". Sõjaeelses Eesti Vabariigis oli 75% lasteraamatutest illustreeritud, kõige viljakamaks illustraatoriks kujunes Richard Kivit. Raamatuillustraatoritena olid tuntud ka Hando Mugasto, Natalie Mei, Karl August Hindrey jt. Pärast sõjaaegset ja -järgset kiratsemist ilmus 1950. ja 1960. aastatel juba uus illustraatorite põlvkond: Asta Vender, Silvi Väljal, Edgar Valter, Heldur Laretei jt. Kitsamas mõttes pildiraamatuid ilmus Nõukogude perioodil suhteliselt vähe, nende sekka kuulusid näiteks Silvi Väljali enda teksti ja piltidega "Jussikese seitse sõpra" (1966) ning Jaan Tammsaare illustreeritud pildiraamatud.

Alates 20. sajandi lõpust ja 21. sajandi algusest on hulk autoreid keskendunud pildiraamatute loomisele või illustreerimisele, nende seas Edgar Valter, Henno Käo, Piret Raud, Katrin Ehrlich, Marja-Liisa Plats jpt. Rikkalikult on ilmunud pildiraamatuid väikelastele, aimeraamatuid, eksperimenteerivaid pildiraamatuid ning koguni pilteepos "Kalevipoeg".

Allikad

• Krusten, R., Kumberg, K., Müürsepp, M., Niitra, M., Ojala, H., Palm, J., Reidolv, M., Tarrend, A. 2006. Lastekirjanduse sõnastik. Tallinn, Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus.
• Krusten, Reet, 1995. Eesti lastekirjandus. Tartu, Elmatar.
• Lewis, David, 2001. Reading Contemporary Picturebooks. London & New York, Routledge.

Välislingid

• Eesti Lastekirjanduse Keskus