Pikk s
Pikk s (ſ) on s-tähe variant, mida kasutatakse peamiselt gooti kirjas. Pikk s on üksnes väiketäht, suurtähena kasutatakse tema asemel S-tähte.
Pikk s kirjutati silbi alguses või keskel, aga silbi lõppu kirjutati lühike s (s).
Kui saksa keelt hakati kirjutama gooti kirjas, siis kujunesid seal välja keerukamad reeglid. Nimelt ei kirjutatud seal liitsõna koosseisu kuuluva sõna lõppu lühikest s-i, vaid pikk.
Pikk s kujunes rooma kursiivi s-tähest, mis oli sellega üsna sarnane. Kui 8. sajandi lõpul hakati kasutama karolingide minuskleid, mis eristasid väike- ja suurtähti, omandas pikk s püstisema kuju.
Pikk s sarnanes väga f-tähega. Mõnikord oli tal isegi keskel kriipsuke, näiteks gooti kirjas. Seetõttu aeti neid sageli segamini.
| majuskel | minuskel | IPA | tänapäeva sloveeni keel |
|---|---|---|---|
| Z | z | /ts/ | c |
| ZH | zh | /tʃ/ | č |
| S, Ş | ſ | /s/ | s |
| SH, ŞH | ſh | /ʃ/ | š |
| S | s | /z/ | z |
| SH | sh | /ʒ/ | ž |
Mõnes ortograafiasüsteemis olid s ja pikk s täiesti eraldi tähed, mida hääldati erinevalt. Selle näiteks võib tuua sloveeni keele kirjutamiseks loodud Bohoriči tähestiku, mille 1584 avaldas Adam Bohorič ja mida esimesena kasutas Primož Trubar, kes ühtlasi avaldas esimese sloveenikeelse trükitud raamatu. Selles kirjasüsteemis kasutati pikka s-i s- ja š-hääliku esitamiseks, aga lühikest s-i z- ja ž-hääliku esitamiseks. Suurtähena kirjutati alguses mõlema jaoks S, aga hiljem hakati nende eristamiseks pika s-i jaoks kasutama suurtähte Ş.
Pikk s kadus kasutuselt 18. sajandi teisel ja 19. sajandi esimesel poolel. Hispaanias toimus üleminek 1760–66, Prantsusmaal 1782–93 ning Suurbritannias ja USA-s 1795–1817. Näiteks Hispaania mitmeköitelises teoses "España Sagrada" toimus üleminek 16. köites 1762. "The Times" loobus pikast s-ist 10. septembril 1803. USA kongress loobus pika s-i kasutamisest ametlikes dokumentides 1. jaanuaril 1804. Briti kolooniatest kasutas pikka s-i ametlikes dokumentides viimasena Kanadas asuv Nova Scotia 1816. aastal. Encyclopaedia Britannica viimane väljaanne, mis kasutas pikka s-i, valmis 1817, aga järgmine, mis hakkas ilmuma 1823, seda enam ei teinud. Eestis kaotati pikk s kasutuselt koos antiikvale üleminekuga ja 1940. aastaks oli see põhiliselt asendatud. Saksamaal kaotati pikk s koos gooti kirjaga 1941. aastal.
Pikk s on tänapäeval kasutusel integraali tähisena. Selle tähistuse võttis kasutusele Gottfried Leibniz ladinakeelse sõna summa esitähe järgi (Leibniz kirjutas seda sõna kujul ſumma). Trükis kasutas Leibniz seda tähistus esimest korda oma artiklis "De Geometria" 1686. aasta juunis, aga käsikirjas kasutas ta seda juba alates 1675. aastast. Näiteks määratud integraal funktsioonist f(x) a-st b-ni kirjutatakse
- .
Mitmel skandinaavia ja germaani keeli kõneleval maal on pikk s säilinud logodel ja muudel märkidel. Näiteks võib tuua Jägermeiſteri logo, Norra ajalehed Aftenpoſten ja Adresſeaviſeni ning Soome Siſu pastillid.
Pika s-i sarnast märki kasutatakse hääletu postalveolaarse frikatiivi (š-hääliku) esitamiseks alates 1847. aastast, mil Isaac Pitman avaldas oma fonotüüpilise tähestiku. Tänapäeval kasutab sellist tähistust rahvusvaheline foneetiline tähestik IPA ja see on kasutusel mõne aafrika keele tähestikus.
Pikk s koos s- või z-tähega moodustab saksa keeles kasutatava ligatuuri ß.
Pikka s-tähte kasutati Briti saartel šillingi tähistajana. Suurbritannias kadus šilling käibelt 1971 ja Iirimaal 1. jaanuaril 1993. Kuna trükitehniliselt polnud alati võimalik pikka s-i kasutada, siis oli üldiselt levinud tava kirjutada selle asemel /-.