Gooti kirjad

Mitte segi ajada Gooti tähestikuga.

---

Gooti kirjad, ka gooti kiri on sageli kasutatud üldnimetus kirjastiilide kohta, mida hakati ladina kirjas Euroopas kasutama alates 11. sajandist. Laisulega kirjutatud gooti kirjasid iseloomustab vähem või rohkem pikkusesse väljavenitatud tähekuju ja murtud kaared.

Gooti kirjadele iseloomulikud murtud kaared (kõige ülal paiknev antiikva on võrdluseks). Ülalt alla: antiikva, tekstuur, rotund, švaabi kiri, fraktuur.

Ladina tähestik ja meieisapalve keiser Maximiliani õpperaamatus

Gutenbergi piibli detail

Lehekülg 18. sajandil trükitud muusikaõpikust "Museum Musicum Theoretico-Practicum"

Jaotus

Gooti kirjad jagatakse nelja rühma:

• tekstuur e missaalkiri
• rotund e ümargooti kiri
• švaabi kiri
• fraktuur

Lisaks eksisteeris hiliskeskajal paralleelselt normeeritud raamatukirjadega rida vähem formaalse kujuga gooti kursiivkirju.

Tavakeeles nimetatakse gooti kirjadeks ka hilise gooti bastardkirja (kantseleikirja) tähekujudel põhinevaid kirjutuskirju, nagu 19. ja 20. sajandil kasutatud saksa kurrentkiri ja selle vormid Sütterlini ja Offenbachi kiri.

Ajaloost

Nimetuse "gooti kiri" võtsid kasutusele humanistid. Kirjanduses on gooti kirjasid seostatud gooti kunsti vertikaali rõhutava esteetikaga.

11.–12. sajandil hakkas esmalt Põhja-Prantsusmaal uus murtud kaartega stiil asendama karolingide minusklit (varagooti tekstuur). Järgneva kahe sajandi jooksul arenes see alguses vaid kalligraafiline erisus reaks reguleeritud kirjastiilideks, mis erinesid sõltuvalt kas piirkonnast või teksti liigist – raamatukiri erines dokumentide kirjapanekuks kasutatavast kirjast.

Gooti kirjade kasutuse periood oli Euroopa eri piirkondades erinev. Trükikunsti leiutamisega 15. sajandil loodi gooti trükikirjad kõigis kolmes tollal käibinud variandis ja trükiti neis raamatuid; Gutenbergi piibel ja Mainzi psalter on trükitud tekstuurkirjas, Hartmann Schedeli Nürnbergi kroonika ja Wanradti ja Koelli katekismus švaabi kirjas, mitmed itaalia inkunaablid, nagu Nicolas Jensoni 1474. aasta Decretum Gratiani rotundis. Neljas kirjastiilivariant fraktuur lisandus 16. sajandil ja sai peamiseks trükikirjaks. Renessansiperioodil hakkas gooti kirjade kasutamine, eriti Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal, antiikva ees tasapisi taanduma. 15.–16. sajandil levisid Euroopas käsikirjades gooti kirja ja antiikva segakirjad ehk bastardkirjad. Saksamaal ja Saksa kultuuriruumis omandas eriti gooti kirja barokist mõjutatud hilisvorm rahvuskirja staatuse ning selles trükiti enamik raamatuid. Ka Eestis kasutati fraktuuri kuni 1940. aastani.

Muud üldist

Gooti fraktuuri tähed:

𝔄𝔞 𝔅𝔟 ℭ𝔠 𝔇𝔡 𝔈𝔢 𝔉𝔣 𝔊𝔤 ℌ𝔥 ℑ𝔦 𝔍𝔧 𝔎𝔨 𝔏𝔩 𝔐𝔪 𝔑𝔫 𝔒𝔬 𝔓𝔭 𝔔𝔮 ℜ𝔯 𝔖𝔰 𝔗𝔱 𝔘𝔲 𝔙𝔳 𝔚𝔴 𝔛𝔵 𝔜𝔶 ℨ𝔷

Gooti kirjas on kasutusel pikk s, mille ligatuurist s-iga on kujunenud saksa kirjatäht ß.

Gooti kirjas ilukirjandust saab laenutada näiteks Tartu Linnaraamatukogu väliseesti ja vanema raamatu osakonnast.

Vaata ka

• Bastardkiri
• Murtud grotesk

Välislingid

• Gooti trükikirja ja käsikirja näidised
• Gooti kirjutuskirja näidiseid
• R. Olocco. A brief overview of gothic scripts. – Notes on the rotunda types of the Renaissance. – CAST. Jun 23, 2020
• The Gothic Scripts – Textualis. – Scripts. – School of Advanced Study 2022