Švaabi kiri

Švaabi kiri ehk schwabacher on gooti kirjade hulka kuuluv kirjastiil (ilmus ainult trükikirjana, käsikirjades see eristatavalt ei esine), mis kujunes välja 15. sajandil ja oli Saksamaal 15.-16. sajandil levinuim kirjastiil. 16. sajandil hakkas see asenduma fraktuuriga. Vähesel määral kasutati švaabi kirja kuni 20. sajandi keskpaigani.

Tekst-pangramm, švaabi kirja näide

Švaabi kirja võrdlus teiste gooti kirjadega (schwabacher on neljandas veerus)

Maailma kaardiga leheküljed Nürnbergi kroonikas

Švaabi kirjas on trükitud Wanradti ja Koelli katekismus.

Tunnusjooned

Võrreldes gooti tekstuuri ja fraktuuriga on švaabi kirja tähevormid palju ümaramad, kuigi kaared on siiski selgelt murtud. Näiteks on minuskel o mõlemas küljes ümar (tekstuuris mõlemas küljes sirge, fraktuuris ümar vaid ühelt küljelt). Teised iseloomulikud tähed, mille järgi švaabi kirja ära tunda, on minuskel g ja kõvera konksuga sarnanev majuskel H.

Ajaloost

Kirja saksakeelne nimi Schwabacher tuleneb Schwabachi linna nimest. Nimetuse "Schwabacher" päritolu on hämar, kuna Frankimaal Schwabachis polnud 15. sajandil trükikoda ega ole teada ka selle nimega trükkalit või trükitüüpide lõikajat.

Trükises kasutas švaabi kirja teadaolevalt esmakordselt Johann Bämler ühes Augsburgi inkunaablis 1472. aastal, alates 1485. aastast kasutati seda Nürnbergis. Anton Koberger kasutas švaabi kirjas trükitüüpe 1490. aasta paiku Nürnbergi kroonika trükkimiseks ja Albrecht Dürer 1498. aastal oma raamatus " Apocalipsis cum figuris". Kuigi Gutenbergi piiblid olid trükitud gooti tekstuuris, ilmusid švaabi kirjas paljud Lutheri piibli (1522) väljaanded ning järeltrükid. Kuigi alates 16. sajandi keskpaigastoli enamik raamatuid trükitud fraktuuris, jäi švaabi kiri vanemate raamatute vahendusel saksa keeleruumis mitmesajaks aastaks tuntuks.

1941. aastal keelasid natsionaalsotsialistid gooti kirjade kasutamise ametiasutustes ja koolis. Murtud kirjad said hüüdnime "Švaabi juuditähed" ("Schwabacher Judenlettern").