Liitsõna on liitmise ehk kompositsiooni abil moodustatud sõna. Liitsõna moodustatakse mingile sõnale teise sõna tüve (või vormi) lisamise teel, nt raud + tee > raud/tee.[1]

Liitsõnamoodustus võimaldab nimetada asju, nähtusi, tegevusi ja omadusi mõne iseloomuliku tunnuse või seose põhjal. Liitmine on väga produktiivne sõnamoodustusviis, eriti nimisõnamoodustuses. Üsna sagedad on ka liitadjektiivid, liitverbe moodustatakse seevastu eesti keeles väga harva.[2]

Liitsõna osad kirjutatakse alati kokku, ükskõik mis vormis või ümbruses nad ka ei esineks.[3] Kõnes avaldub kokkuvormistus eelkõige rõhumallis – liitsõnal on üks alguspearõhk, nt va·naema.

Liitsõna eesosa (täiendosa) jääb üldjuhul muutumatuks, ükskõik mis vormis järelosa ka ei esineks, nt kalliskivi > kalliskivist. On vaid üksikuid liitsõnu, mille eesosa ühildub järelosaga, nt vaenelaps > vaeselapse.

Liitsõnade jagunemine

muuda

Liitsõnad jagunevad osade vastastikuse suhte alusel:

  • põimliitsõnad, mille täiendsõna laiendab põhisõna, nt liitsõnas tööpäev laiendab sõna töö sõna päev;
  • rindliitsõnad, mille osad on omavahel rinnastatud, nt ööpäev.

Enamik liitsõnu on põimliitsõnad.[4]

Nii sõnaliigi kui ka muuttüübi määrab liitsõnal viimane moodustusosa, põhiosa.[5] Liitsõna põhiosa sõnaliigi alusel jagunevad liitsõnad:

  • Liitverbid

Liitverbi põhisõnaks on verb, millele liidetakse käändsõna nimetavas käändes, nt sügavpuhastama, või määrsõna, nt eesistuma. Liitverbid erinevad ühend- ja väljendverbidest selle poolest, et liitverbi moodustajad vormistatakse samas järjestuses kokku verbi mis tahes vormi korral.[6]

  • Liitnimisõnad

Põimliitnimisõnad on liitsõnad, mille põhisõnaks on nimisõna, millele liidetakse a) omadussõna täis- või lühikujul, b) nimisõna nimetavas või omastavas käändes või lühikujul, c) verbitüvi või d) muutumatu sõna. Kui põhisõnaks on tegevust väljendav nimisõna või ja-tegijanimi, siis toimib verbipärane moodustusmall.[7]

Rindliitnimisõnad on liitnimisõnad, mille osad on a) erineva tähendusega, nt ööpäev, või b) sama tähendusega, nt eluolu.[8]

  • Liitomadussõnad

Põimliitomadussõnade põhisõnaks on omadussõna, millele liidetakse a) nimisõna nimetavas (määra väljendavad liitsõnad) või omastavas käändes (suhteliitsõnad), nt tolmpeen, tolmuvaba; b) omadussõna nimetavas käändes, nt tuhmkollane; c) muutumatu sõna, nt üliraske.[9] Rindliitomadussõnad sisaldavad võrdväärseid liikmeid, st moodustajate vahel on rinnastusseos. Põhitunnuseks ümbersõnastus sidesõnaga ja, nt magus ja hapu > magushapu.[10]

  • Liitmäärsõnad

Liitmäärsõnad saadakse a) eesosa pool- või järelosa -võitu lisamisel, nt poolmuidu; b) fraasi määrsõnastumisel, nt aegamööda; c) tüvekorduse teel, nt tipa-tapa.[11]

  • Liitarvsõnad

Liitarvsõnade põhisõnaks on arvsõna, nt poolsada.[12]

Sidekriipsuga liitsõnad

muuda

Sidekriips pannakse:[13]

  • kui üks sõnaosa on tsitaatsõna, täht, täheühend või sõnaosa, nt nalja-show;
  • kui liitomadussõna eesosa on nimi, nt Läänemere-äärne;
  • liitsõnade korduva osa asemele, nt õuna- ja marjaaed;
  • liitmäärsõnades nimetav + alaltütlev, nt järk-järgult;
  • paaris- ja kordussõnade osade vahel, nt sotsiaal-majanduslik;
  • sõnaühenditest tuletatud omadussõnades, nt avalik-õiguslik.

Sidekriipsu võib panna:[13]

  • pikemates liitsõnades parema loetavuse huvides, nt korvpalli-meistrivõistlused;
  • liitsõna piiril, kus on kõrvuti kolm või enam ühesugust tähte, nt maa-ala;
  • liitsõnades, mille esimene osa on number või märk, nt +-märk;
  • sõnade ad hoc sidumisel ahelliitsõnaks, nt aega-küll-meeleolu.

Liitsõnade lühendamine

muuda

Lühendamisel märgitakse liitsõnade osade piir sidekriipsuga, nt rahv-vah – rahvusvaheline.

Sidekriipsu ei panda, kui tegemist on kas kogu liitsõna valiktähtlühendiga või järelosa valiktähtlühendiga (eesosa välja kirjutatud), nt lk – lehekülg, sidejsk – sidejaoskond.[14]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda