Ava peamenüü

Pekingi lehtnaeris

aedsalati sarnane ristõieline köögivili
Hiina kapsas.
Hiina kapsa õied
Kimchi.

Pekingi lehtnaeris, kõnekeeles hiina kapsas (vene keele eeskujul ka pekingi kapsas; inglise keeles Napa cabbage, celery cabbage, Chinese cabbage, wombok, petsai; botaanilises nomenklatuuris Brassica rapa subsp. pekinensis (Lour.) Hanelt) on aedsala­tile sarnanev üheaastane taim ristõieliste sugukonnast kapsasrohu perekonnas, põld-kapsasrohu alamliik, mida tarvitatakse laialdaselt köögiviljana. Taim pärineb Hiinast Pekingi lähistelt ja on kasutusel nii mitmetes Aasia köökides kui ka tänapäevases Euroopa ja Ameerika köögis. Pekingi lehtnaeris on brokoli ja lillkapsa lähedane sugulane.

Sisukord

PäritoluRedigeeri

Esimesed kirjalikud teated pekingi lehtnaerist pärinevad 15. sajandist Jangtse jõe piirkonnast Hiinas. Sealt levis see Koreasse ja Jaapanisse. 16. sajandil toodi pekingi lehtnaeris Euroopa kaudu Ameerikasse, kuid 1970. aastate alguseni kasvatati teda piiratud kogustes.

Pekingi lehtnaeris võib olla naeri (Brassica rapa subsp. rapa) ja hiina lehtnaeri (Brassica rapa subsp. chinensis) looduslik hübriid. Kunstlikud hübriidid on andnud sarnaseid tulemusi, samuti kinnitavad hüpoteesi molekulaaruuringud.[1]

KirjeldusRedigeeri

Lehed, mida korjatakse toiduks, kasvavad tihedalt üksteise kõrval, moodustades pea. Lehed on laimirohelised ja valgete soontega, lehepind on sile. Köögivilja kuju on ovaalne, pea kaalub 1–3 kg.[2] Lehed paiknevad rosetjalt. Õied on kollased ja ristõielistele tüüpilise kujuga. Põllul õisi tavaliselt ei näe, kuna taime lehed korjatakse ära enne õitsemist.

Pekingi lehtnaeris on üheaastane taim, mis paljuneb esimesel aastal. Seda süüakse enne õidepuhkemist, mistõttu on koristamisaeg väga oluline. Taim võib minna õide temperatuurilanguse või päeva pikkuse muutuse mõjul. Pekingi lehtnaeris paljuneb peamiselt allogaamiliselt.[3]

KasvatamineRedigeeri

Taim vajab kohevat keskmise raskusega mulda ja ohtralt vett, eriti augustis ja septembris. Ta talub öökülmasid alla 0 °C, kuid mitte kestvat külma alla -5 °C. Kõige paremini kasvab pekingi lehtnaeris 13 °C ja 21 °C vahel, kuid temperatuurinõudlikkus sõltub sordist. Taim võtab pinnasest ohtralt toitaineid, seepärast lisatakse mulda enne külvamist orgaanilist väetist, kuid sageli ka kunstlikku lämmastikväetist.

Lehtnaeri seemned on väga väikesed, 1000 seemet kaalub 2,5–2,8 g. Seemned tuleks istutada 1-2 cm sügavusele. Istikuid võib kasvatada ka kasvuhoones ja istutada avamaale 2-3 nädala järel. Hektari kohta läheb tarvis 70-80 000 istikut.

Saak koristatakse 8-12 nädalat pärast külvamist, tavaliselt käsitsi. Pea lõigatakse ära 2,5 cm kõrguselt maapinnast. Keskmine saagis on 4–5 kg/m2. Saak säilib 0-1 °C ja 85-90 suhtelise õhuniiskuse juures 3–4 kuud.

Pekingi lehtnaeri sordiaretusega alustati Koreas 1906. aastal. Koreas registreeritud sorte on nüüdseks üle 880. 1988. aastal aretati esmakordselt sort, mille siseleht on kollakas; tänapäevaste sortide seas on see joon domineeriv.

2017. aastal kasvatati pekingi lehtnaereid seemnest ka rahvusvahelises kosmosejaamas International Space Station. Osa saagist pistis meeskond põske, osa säilitati teadusuuringuteks.[4]

Toiteväärtus ja kasutamineRedigeeri

Pekingi lehtnaeris sisaldab ohtralt C-vitamiini ja kaltsiumi.[5] 100 grammis pekingi lehtnaeris on 68 kJ (16 kcal) energiat, 3,2 g süsivesikuid (sellest 1,2 g kiudaineid), rasvu 0,2 g, valke 1,2 g, C-vitamiini 27 mg, kaltsiumit 77 mg, rauda 0,31 mg, magneesiumi 13 mg ja naatriumi 9 mg[6]. Lehtedes leidub ka sidrunhapet ja karotiini.

Taime maitse on kergelt aromaatne. Seda kasutatakse nii toorelt kui ka hautatult, keedetult või fermenteeritult. Pekingi lehtnaeris on Korea rahvustoidu, kimchi salati üks põhilisi koostisosi. Kirde-Hiinas valmistatakse sellest kohalikku hapukapsa analoogi nimega suan cai, samuti tarvitatakse seda hiina köögi ühes tuntumas roas nimega kevadrullid. Eestis on pekingi lehtnaeris levinud peamiselt toorsalatite koostisosana.

ViitedRedigeeri

  1. Sadowski, J., & Kole, C. (2011). Genetics, genomics and breeding of vegetable brassicas. Enfield: Science Publishers.
  2. W. Franke (1976) Nutzpflanzenkunde. - Georg Thieme Verlag, Stuttgart, Germany
  3. Buschbaum, H., & Heinen, B. (1978). Chinakohl. Bonn: Rheinischer Landwirtschafts-Verlag.
  4. Heiney, Anna (17. veebruar 2017). "Cabbage Patch: Fifth Crop Harvested Aboard Space Station". NASA. Vaadatud 11. mai 2018. 
  5. Deutschen Forschungsanstalt für Lebensmittelchemie, 5. Auflage, (1994) Souci/Fachmann/Kraut.
  6. USDA Nutrient Database

KirjandusRedigeeri

  • Чирков В. И. Китайская капуста. Leningrad, 1943.
  • Li, C. W. 1981. The origin, evolution, taxonomy and hybridization of Chinese cabbage. In Chinese Cabbage: Proc. 1st Int. Symp, ed. N. S. Talekar, T. D. Griggs pp. 3-11. Shanhua, Taiwan: Asian Vegetable Research and Development Center.

VälislingidRedigeeri

  • ГОСТ Р 54700-2011. "Капуста китайская и капуста пекинская свежие. Технические условия"