Peculium
Peculium oli Vana-Roomas täiskasvanud perepojale või orjale majandamiseks antud osa peremehe varast.[1] Poeg või ori olid peremehe võimu all ning ei olnud ise teovõimelised, nad tegid tehinguid peremehe nimel.[2]
Rooma õiguse klassikalise ajastu autorite teoste väljavõtteid sisaldavas kogumikus "Digesta" on peculium'i kohta märgitud, et nendel, kes on teiste võimu all, võib olla selle vara valdusi, mis kuulub nende peculium'ile, aga nad ei või neid omandada; sellel põhjusel, et omandamine pole mitte ainult faktiline, vaid õiguslik (Dig. 41.2.49.1).[3] Peremehe loa ja varaga millegi ostmine tegi võimualuse seega asja valdajaks, tegelik omanik oli siiski peremees. Võimualune ei tohtinud peculium'i ilma loata kinkida ega annetada (Dig. 39.5.7.3).[3]
Viited muuda
- ↑ Merike Ristikivi. Ladina keel juristidele. Tallinna Raamatutrükikoda, 2009. Lk 215.
- ↑ Elmar Ilus. Rooma eraõiguse alused. Penikoorem, 2005.
- ↑ 3,0 3,1 http://www.thelatinlibrary.com/justinian.html