Ava peamenüü

Pastoraalkirjad on kolm Uue Testamendi raamatut: Pauluse esimene kiri Timoteosele (1Tm), Pauluse teine kiri Timoteosele (2Tm) ja Pauluse kiri Tiitusele (Tt). Nimetus "pastoraalkirjad" pärineb 19. sajandist.[1]

Nimetust "pastoraalkirjad" kasutatakse nende kirjade eristamiseks teistest Pauluse kirjadest. Nimetatud kirju võetakse kokku ka Karjasekirjade mõiste all. Formaalselt on kirjade adressaatideks Pauluse kaastöötajad Timoteos ja Tiitus kui üksikisikud, kuid tekstide iseloom on laiem, kuna need käsitlevad üldisi kirikujuhtimise teemasid nagu õige õpetus ja kirikukord. Karjasekirjade manitsused peavad silmas seda, et kogudus peab meeldima maailmale, teemaks on kuulekus riigile ja ametnikele. Manitsused viitavad kõiges välisele, kuidas kogudusena välja paistetakse. Seejuures on kogudus tavaliselt harjunud mõtlema, kuidas Jumala silmis välja paistetakse, ning manitsused on kujundatud selles vaimus. Karjasekirjades on palju teemasid, mis hõlmavad antiikseid põhivoorused nagu mõõdukus ja õiglus.[2]

1Tm ja Tt on peetud kirjadeks, mille sarnaseid ülemused kirjutasid alluvatele ja mille sisuks oli ametniku töö korraldus. 2Tm on kirjutatud kui Pauluse isiklik, soe pöördumine talle lähedaseks osutunud armsa venna Timoteuse poole. Kirjad on kirjutatud nõnda, et 1Tm ja 2Tm on kirjutatud suurlinna jaoks, Tt külakoha jaoks. Nii ühes kui teises peab olema Kristuse kogudus kogu selle täiuses.[2]

Kuni 19. sajandini ei kaheldud selles, et Paulus on kirjad kirjutanud. Kehtis traditsiooniline vaatepunkt, et Paulus on nende kirjade autor. Hiljem on see aga kahtluse alla seatud..[3] 21. sajandiks näib olevat selge, et paljud põhjendused pseudonüümsuse osas, mis toetuvad peamiselt sisulistele ja keelelistele argumentidele, on jäänud hüpoteetiliseks, ei ole leitud veenvaid empiirilisi kinnitusi. Ühtki pseudoepigraafi ei ole tõestatud, piiratud alustel on loodud hüpoteetiliste teooriate tunnustamise suhteline ja osaline konsensus. Sisuliste otsuste osas ei ole paljuski jõutud üksmeelele, mõjuteguriteks on konfessionaalsed vaated ja eelarvamused. Kirjutiste ehtsuse või ebaehtsuse toetamine sõltub uurijate teoloogilistest eeldustest ja ka nende maailmapildist. Piibliteaduses ollakse kirjade ehtsuse või ebaehtsuse küsimuses lahkneval seisukohal, uurimises on see endiselt vaieldav.[4]

AutorlusRedigeeri

Kirjade autorlus on tekitanud alates 19. sajandist poleemikat. Enamik teadlasi on seisukohal, et pastoraalkirjad on kirjutanud sama autor ja see ei olnud Paulus.[3] Autorluse samasust toetavad sarnane keelekasutus ja teoloogiline sisu, mis erinevad aga teistest Paulusele omistatud kirjadest.[5] Autoriks on peetud Paulust või mõnd Pauluse jüngritest.[6] Autor suunas tähelepanu tolle aja aktuaalsetele probleemidele.[7] Ta võis olla mõjukas ja ettenägelik kirikuliider, kes rõhus kiriku tugevdamisele ja ühtsusele. 2. sajandi esimesest poolest on nimepidi teada ainult üks selline kirikuliider: Smürna Polükarpos. Tema autorluse hüpoteesi pooldavad siiski vähesed teadlased.[5] On ka arvatud, et Timoteos ja Tiitus võisid toimetada Pauluse kirjutisi pärast tema surma ja esitasid epistlid nii, nagu need on meieni jõudnud. Teisalt on väheusutav, et nad kirjutasid kirjad endale adresseeritult, kui alustekst juba varem ei eksisteerinud. On ka arvatud, et kirjade autor võis olla Luukas, sest tema sõnavarakasutus sarnaneb pastoraalkirjade omale.[3]

Traditsioonilise vaate kohaselt on Paulus ise kirjade autor. Ta võis olla elu lõpu poole muutunud, see peegeldub kirjade stiilis. See võinuks juhtuda, kui Paulus oleks pärast tema esimest kinnivõtmist Roomas vanglast vabastatud.[6]

Donald Hagneri arvates on erinevused pastoraalkirjade ja teiste Pauluse kirjade vahel siiski niivõrd suured, et annavad põhjust arvata, et kirjad ei ole Pauluse kirjutatud. Lisaks rõhutab ta erinevat mentaliteeti, mis kirjades esineb (ei esine enam kohe saabuva Kristuse ootust). Enamus, kes aktsepteerivad väidet, et Paulus on pastoraalkirjade autor, seletavad seda sellega, et võrreldes teiste Pauluse kirjadega oli üleskirjutaja erinev. See tingib ka kirjades sisalduvad erinevused.[6] H. Koester mainib, et Pauluse autorlust saab tõestada hüpoteeside ja ajaloolise ebatõenäosuse kaudu.[5]

Teadlaste üldisesse konsensusse tuleb aga kindlasti suhtuda ettevaatlikult. Guido Baltes: "Meie ajal otsustatakse palju küsimusi liiga sageli üksnes veel enamusprintsiibi järgi: miski ei pruugi aga juba seetõttu õige olla, et seda tänapäeval kõik selleks peavad." Ühtki pseudoepigraafi ei ole tõestatud, loodud on üksnes metoodilistelt piiratud alustel hüpoteetiliste teooriate tunnustamise suhteline ja osaline konsensus.[4]

Kirjade ehtsuse küsimuses tasub mainida, et antiikjal oldi valede autorite suhtes tähelepanelik. Guido Baltes ütleb, et kuna oldi hoolikas võltsingute äratundmise suhtes, siis sellepärast pole pseudepigraafe piiblikaanonisse üldse võetudki. Algselt mitteusaldusväärsed teosed pole Piibli kaanonisse kuulunudki. Pole tõendeid selle kohta, et kristlased oleksid pseudepigraafia ideed heaks kiitnud.[4]

Sõnavara ja stiilRedigeeri

Kõigis epistlites on kasutatud ebatavaline sõnavara – mõned fraasid osutavad kristluse praktikatele ja uskumustele, mis tulid päevakorda pärast Pauluse surma (näiteks palve neitsi Maarjale, missa). Mõningaid sõnu on kasutatud, aga teises tähenduses. Samuti leiame ülemäärases koguses sõnu, mida Paulus ei kasutanud oma teistes kirjades, kuid mis on kasutusel hilisemates Uue Testamendi kirjutistes. Rohkem kui üks kolmandik sõnavarast ei ole Paulusele omane.[7] Pseudonüümsust toetav statistika: pastoraalides on 848 sõna, millest 306 ei ole leitavad mitte üheski teises Paulusele omistatud kirjas. 848-st sõnast 175 on kasutatud ainult pastoraalkirjades Uues Testamendis. Ühendussõnade, prepositsioonide ja abisõnade kasutus, mis on omane teistele Paulusele omistatud kirjades, pastoraalides puudub. Samuti puudub Pauluse elav stiil ja kirjutatu on pigem tuhm, jäik ning didaktiline.[6] Kui pastoraalkirju võrrelda Pauluse teiste kirjadega on kõik kahvatum ja kõlab nõrgemalt, ei ole nii progressiivne ja loominguline. Pauluse kontseptsioonid on puudu ja asendatud uutega: Jeesuse tagasitulek tema ilmumisega. Lisaks ei ole usutav, et Paulus oleks kirjutanud nii üldises toonis kohtadesse (1 Tim 1.3), kus ta oli väga kaua töötanud.[8]

Pastoraalides räägib Paulus suurejooneliselt ja ennast ülendades, mis ei ole talle omane tema teistes kirjades. Vastuargument: Pauluse kirjas galaatlastele ei kõhkle Paulus osutamast oma unikaalsele apostoolsele päritolule, samuti julgustab ta korintlasi end immiteerima.

Pääste terminoloogia. Kristuse tulemine on kirjeldatud "päästja epifaania" termini all. Lisaks mitmed kasutatud väljendid on väga sarnased paganlikule religioossele sõnavarale Rooma keiserlikul perioodil, mille kristlased 2. sajandi jooksul üle võtsid. Paulus aga ei ole sellist terminoloogiat oma teistes kirjades kasutanud.[5]

Vastuargumendina on toodud, et uued situatsioonid nõuavad uut sõnavara. Üpriski värvitut sõnavara ja paljude abisõnade puudumist võib seletada tiheda argumentatsiooni puudumine ja erinev teema. Lingvistiliste ja stiili erinevuste seletamiseks on mitmeid võimalusi, samal ajal Pauluse autorsust säilitades.[6] Pastoraalepistlite avaütlused räägivad Pauluse kui kirjade autori kasuks. Mitmeid sarnasusi võib märgata ka teiste Pauluse kirjade ja pastoraalkirjade keelekasutuses. Kuni 19. sajandini ei kaheldud selles, et Paulus on kirjad kirjutanud. Vaatepunkt, et Paulus on kirjade autor on traditsiooniline.[3] Sõnavara statistiline analüüs ei ole piisavalt usaldatav võrdlemisi lühikestele tekstide puhul. Statistilised analüüsid saavad üksnes viidata mingitele tendentsidele, sest võrreldavad tekstid on niivõrd väikesed. Uurimaks kontekstuaalseid variatsioone ühe autori keelekasutuses, näitab sotsiolingvistiline analüüs, et karjasekirjade erinevused jäävad kogu Pauluse kirjade korpust arvesse võttes lubatud variatsioonide piiridesse.[9]

Karjasekirjade tekst on väga ühtlane, võib väita, et selle keel ja mõttemaailm on ühe kindla koguduse või autori läbimõeldud töö tulemus. Redaktsiooniloost võib öelda, et kirjade autor on tegelenud ja vähesel määral redigeerinud ehtsate Pauluse kirjadega, näinud nende kooskõla Kolossa ja Efesose kirjadega, hoolitsenud, et need ilmuksid edaspidi ühtede kaante vahel. Autor on korranud Pauluse mõtteid oma kolmes kirjas, kuid uues kontekstis. Koolkond on püüdnud tulla toime koguduse ameti täpsema sõnastamisega ja koguduse sobitamisega kaasaegsesse hellenistlikku ühiskonda. Pauluse õigeksmõistuõpetuse põhisisu on seejuures selgelt sõnastatud. Tasub ka mainida, et viis kirjutada Pauluse nimel, nagu oleks kirjutaja Paulus ise, ei tähendanud antiigis võltsimist. Tolle aja inimesed mõtlesid, et uusi, praegu kirjutatavaid tekste ongi kasulik seostada pigem koolkonna juhi isiku kui tegeliku, pigem koolkonna nooremate õpilaste hulka kuuluva kirjutaja isikuga, sest nii püsib tekstidest tulev vana (ja ka uus) tarkus paremini koos.[2]

Mitmed autorid on viidanud uurimustele Pauluse kirjade sõnastatistika kohta – sõnavara aina kõigub ja muutub. Kui Paulus oli võimeline muutusteks, nagu üheltpoolt 1–2Kr ja Rm kirjade ja teisalt Gl ja Fl kirjade vahel, siis on täiesti kujutletav, et tema repertuaar hõlmas ka pastoraalkirjad. Kirjad Timoteosele ja Tiitusele on küll erinevad keeleliselt, kuid nagu ütleb Donald Gutherie: "Lingvistiline tõendusmaterjal ei nõua millegi poolest Pauluse autorsuse kõrvaleheitmist".

Ajaloolis-kriitilise meetodi esindaja Udo Schnelle: "...nõus, et keelelised iseärasused ei saa tõendada kirjade sekundaarset iseloomu, kuna sellised iseärasused esinevad ka vaieldamatult ehtsates kirjades. Lisaks peab Paulus alati spetsiifilisele koguduste situatsioonile reageerima ja ta võib oma teoloogiat edasi arendada." Pole alust vastupidist arvata.[4]

ValeõpetusRedigeeri

Mure hereesia ehk valeõpetuse pärast tundub olevat juudikristlastelt, kes on mõjutatud gnostitsismist (ülepakutud eshatoloogia, karmid askeesinõuded, mure lõputute genealoogiate pärast). Need fenomenid on asetatavad pigem Pauluse eluajast hilisemasse perioodi. Erinevalt teistest Pauluse kirjadest, siin ta lihtsalt karmilt mõistab hereesia hukka, ilma ühegi katseta seda tõestada. Vastu argument: Ei ole põhjust arvata, et autor on vastu gnostitsismile, mida me teame 2. sajandist. Kui Paulus kirjutas kirja oma eluaastate lõpul, 60ndatel, võib arvestada Pauluse huviga gnostitsismi algete vastu.[6]

Pauluse eluajal ei olnud gnostilisi liikumisi, millele on kirjades vihjatud ja mida peaks nende kohaselt välja juurima. Esimesed gnostilised liikumised, mille nime teatakse, on teise sajandi algusest või keskpaigast. Samuti viis, kuidas autor valeõpetusi ründab sarnaneb viisile, mida leitakse teise sajandi proto-ortodoksetes ringides. Tähelepanu on sotsiaalsetel probleemidel siin maailmas. Näiteks erinevalt Paulusest toetavad pastoraalkirjad seda, et kirikute liidrid abielluksid.[7] Pastoraalkirjad kirjutati gnostitsismi vastu: kutse tulla tagasi pere ja reaalsesse maailma. Kirik on kasvanud ja jõudnud olukorrani, kus spontaanse regulatsiooni etapp on läbitud. Ilma kindlama korrata ähvardab kaos. Kirik on end maailmas kehtestanud. Ei oodata enam varsti saabuvat Jeesuse teist tulemist. Igapäevaküsimused tulevad esiplaanile: abielu korraldus, töötav maailm, igapäeva elu. Karismaatilised kingid nagu keeltega rääkimine, prohvetlus, terveks tegemised taanduvad.[8]

Hereetikute identiteedi küsimusRedigeeri

Autor ei tee ühtki püüdlust, et hereetikutega teoloogilisse dialoogi astuda. Pigemini ta rõhutab eetikale ja moraalsele käitumisele kui ainsale õigele kriteeriumile eristamaks vale ja õiget õpetust. Ühelt poolt hereetikud tunduvad olevat juudikristlased. Nad tahavad olla käsuõpetajad, nad on ümberlõigatud, aga samas on mainitud abielu keelamist, müüte, genealoogiaid, need viitavad pigemini gnostilistele liikumistele. Lisaks süüdistus, et kõik mida nad tahavad on raha tõstatati paljude poliitiliste, filosoofiliste ja religioossete rühmituste vastu tol ajal. Autor ei viita ühelegi kindlale grupile vaid hereesiale üldiselt.[8]

TeoloogiaRedigeeri

Osad autorid on viidanud teoloogia erinevustele Pauluse kirjades ja pastoraalkirjades. Pastoraalides ei ole ühtki viidet Jeesusele kui "Pojale". Sõna "usk" on kasutatud pigem kirjeldamaks seda, mida usutakse, mitte seda, mida usaldatakse Kristuses. Samuti harv viitamine Pühale Vaimule. Vastu argument: erinevused võib seletada uue situatsiooniga, kirjade personaalsusega, Pauluse vaatenurk võis olla muutunud, üleskirjutaja võis olla uus. Lisaks erinevustele on ka sarnasusi, nimelt mõned kirjakohad on väga sarnased Pauluse kirjastiilile.[6]

Vaidlustamata Pauluse kirjades väljendub eksistentsiaalne Jumala usaldamine igas juhtumises, karjasekirjades on see käsitletud pigem õpetusena, millest tuleb kinni pidada. Seda on pseudonüümsuse teesi pooldajad tõlgendanud kujuneva varakatoliikluse hilisema arenguna. Kuid kui välja tuua, et 1Kr 15:1–3 kirjeldab Paulus usku kui pärimust, mille ta ise on saanud ja mida ta vahendab, siis ei teki siin vastuolu. Ühelt poolt selgitada otseselt koguduse liikmetele suunatud kirjades nende usu tähendust ja teiselt poolt rääkida usust koguduse distsipliini kontekstis koguduse karjasega ei ole üks ja sama. Karjasekirjad sisaldavad rõhutatult personaalse usalduse momenti.[9]

Doktriini, mida kirik peaks kaitsma saab nimetada ka tõeks. Tõde on mida kirik usub. Õpetus ja doktriin on pastoraalkirjades pideva rõhuasetuse all, neid sõnu kasutatakse võrreldes kogu ülejäänud Uue Testamendiga palju rohkem. "Õpetus" viitab ortodokssele doktriinile kirikus. Pastoraalides traditsiooni hoolikas edasikandmine ja gospelite tõe säilitamine on samuti väga suure tähtsusega. Rõhk on ka kiriku juhtimisel kvalifitseeritud indiviidide poolt. Liidritel on vastutus õige õpetuse kaitsmisel ja praktiseerimisel, ja traditsiooni hoidmisel, mis tagab kiriku järjepidevuse Kristuse esimese ja teise tuleku vahelisel perioodil.[6]

Väga Paulusele omaselt on ilmunud "arm". Tegemist on ühest küljest pars pro toto väljendusega – loomulikult ilmus terve Jumala Poeg, viidatakse aga üksi armule.[4]

Kiriku organisatsioonRedigeeri

Üldmulje on kirikust, mis on end maailmas sisse seadnud ja peab appi võtma kaitsvaid abinõusid kindlustamaks tulevikus ellujäämist. Suur rõhk kirikukoguduse formaliseerimisel, teistes Pauluse kirjades midagi sellist ei kohta. Vastu argument: Kiriku organisatsiooni kontrast on üle pakutud. Võib öelda, et pastoraalides olev situatsioon vajas rõhu panemist kiriku organisatsioonile, erinevalt varasematest situatsioonidest. [6]

Kiriku eneseteadvusRedigeeri

Pastoraalkirjades Jumala plaanis on kiriku eneseteadvusel tähtis koht. Kirik on unikaalne, asendamatu ja keskne Jumala lunastavas plaanis. Kirik peab end uuesti mõtestama, mitte kui grupp uskujaid ootamas, et neid ära võetaks teise maailma, vaid pigem nagu Jumala inimesed, kelle mittemuutuv sõnum esindab raputamatut tõde.[6] Kirik ei ole enam ootuses, et Jeesuse viimane tulemine saabub mõne aja pärast. Kirik on end kehtestanud. Igapäevaküsimused on tulnud esiplaanile, see annab põhjust arvata, et pastoraalkirjad on kirjutatud peale Pauluse eluaega.[8]

Ajalooline kontekstRedigeeri

Tähtis on küsida, kuhu Pauluse eluajal need kirjad võiksid asetuda. Kui arvesse võtta situatsioone, mida on kirjeldatud Pauluse teistes kirjades ja Apostlite tegudes, tundub, et selles ei ole kohta Pauluse missioonile kuhu pastoraalkirjad saaks paigutada. Luuka evangeeliumi järgi oli Paulus Roomas vanglas ja ei ole ühtki teist allikat, mis seletaks Pauluse edasist saatust. Seega on Pauluse elu lõpp selgusetu. Väga raske on aru saada Pauluse rännakutest pastoraalkirjades, kuna on ebatõenäoline, et Paulus jõudis oma karjääri jooksul käia kõikides kohtades, mida pastoraalkirjades on mainitud. Ent kui Paulus siiski vanglast välja lasti (mille kohta puuduvad tõendid), võis sellele järgneda periood, mil Paulus tegutses pastoraalides mainitud kohtades. Pärast seda võis ta olla uuesti vangistatud ning seejärel märtrisurma surnud.[6]

Seega probleemiks on asjaolu, et pastoraalkirjad ei mahu kuigi hästi Pauluse elukäigu kronoloogiasse, mis on koostatud meile teadaolevate teiste Uue Testamendi tekstide põhjal. Levinud on arvamus, et Paulus hukati Roomas Apostlite tegude raamatu 28. peatükis kirjeldatud vangistuse lõpus. Samas Rooma võimudele tekitasid probleeme pigem juudid ja kristlaste vastu süüdistusi ei olnud. Pauluse vangistuse kirjeldus Apostlite tegude raamatus on esitatud üsna optimistlikus toonis. Paulus oli Roomas vangis aastail 61–62. Kui ta tõepoolest hukati keiser Nero ajal, siis juhtus see kõige varem aastal 64, mis jätab üle vähemalt kaks aastat kuni Pauluse teistkordse arreteerimiseni, mille vältel võis ta ringi reisida. Hukkamine võis toimuda ka hiljem, aastail 66–67. Pauluse kahest vangistusest kirjutab ka kirikuloolane Eusebios. Sellisel juhul oleks teine Timoteose kiri kirjutatud Pauluse teistkordse vangistuse ajal Roomast, mispuhul apostel juba teab, et seekord ei maksa vabanemist loota.[9]

Pastoraalkirjade kirjutamise aegRedigeeri

Pauluse kirjutatult oleks kirjade loomise ajaks varased 60ndad aastad. Kui need on kirjutatud Pauluse jüngrite poolt, siis arvatavasti 80–90 pKr.[6] Kirjade enda geograafiline sisu viitab Egeuse mere ümbrusele. Täpsemalt on mainitud: Efesus, Troas, Mileetus, Tessaloonika, Korintos, Nicopolis Kreekas, Galatia, Dalmatia, Kreeta. Koester mainib, et dateerimaks pastoraalkirjade kirjutamisaega peab arvesse võtma järgmisi faktoreid: periood, millal ei toimunud suuri tagakiusamisi, kristluse tugev kasv linnade elanike keskklassides ja paljude kirikute organisatsioon sama kiriku korra all. Lisaks veel pastoraalkirjade keelekasutus, mis on omane 2. sajandile. Periood valitseja Hadrianuse ja Antoninus Piuse vahel oli üsna rahulik, seega võiks arvata, et pastoraalkirjad on kirjutatud nende valitsemise vahemikus ca 120–160.[5]

Bart D. Ehrmani seisukohalt kirjutati kirjad arvatavasti esimese sajandi lõpus või hiljem. Sõnavara ja sisu reflekteerivad seda, mis oli aktuaalne proto-ortodoksete kristlaste seas 1–2 põlvkonda pärast Pauluse surma. Tollased kristlased ei olnud enam nii hõivatud maailmalõpu ootusega, vaid pigem siinpoolsete probleemidega. See oli kirik, mis pidi end tugevamaks tegema parema organiseerimise ja valeõpetuste taunimisega.[7]

MoraalRedigeeri

Kristlaste moraalne käitumine, mis epistlites on taotletud, on identne üldise sotsiaalse ja moraalse voorustega, mis oleks oodatud kõikidelt kodanikelt tol ajal. Autor mainib truudust abielus, laste eest hoolitsemist, külalislahkust, riiaka käitumise vältimist, hoolitsemist vaeste ja nõrgemate eest. Sellepärast räägitakse pastoraalkirjadest kui ideaalsest kristliku kodaniku moraalist. Samas, eshatoloogiline motivatsioon kristlase eetilisele käitumisele peaaegu täiesti puudub.[5]

AdressaadidRedigeeri

Timoteus ja Tiitus. Nimed on võetud Pauluse kirjadest, antud juhul on nad eeskujulikud koguduseteenrid, kes esindavad tulevastele põlvedele apostli mälestust. Nad on apostleid nende elus saatnud inimesed, kes mäletavad veel algusaja ehtsat õpetust.[4]

EesmärkRedigeeri

Kirjade eesmärk on pakkuda instruktsioone kiriku juhtidele kiriku tõhusale toimimisele ajutisel perioodil esimese Kristuse tuleku ja tema tagasituleku vahel ning anda nõu kiriku arengusse puudutavates küsimustes.[6] Kui aktsepteeritakse Pauluse autorsust, siis saab öelda, et eesmärk on anda Timoteosele ja Tiitusele kirjalikke instruktsioone meetodite ja protseduuride kohta kirikus. Kui Pauluse autorsust ei aktsepteerita, siis võib kirjade eesmärgiks pidada gnostitsismi vastu võitlemist ning kirjad võisid olla käsiraamatuks ja ettekirjutusteks kirikujuhtidele.[3]

RõhuasetusRedigeeri

Õige doktriini, eetika, ortodoksia kaitsmine, sobiva kirikujuhtimise säilitamine.[6]

Pastoraalkirjade sisuRedigeeri

Pastoraalkiri TiituseleRedigeeri

Pauluse korralduse kohaselt peab Tiitus Kreetale jääma ja määrama ametisse kirikuvanemaid, kes peaksid olema suutelised õpetama õiget doktriini.

Kontekst:

1:1–4: Tervitused Tiitusele

1:5–9: Kiriku struktuur ja piiskoppide määramine

1:10–16: Valed õpetused, mis ohustavad kogukonda

2:1–3:11: Kogukonna käitumine ja usk

3:12–15: Lõpetamine õnnistuste ja tervitustega

I Pastoraalkiri TimoteoseleRedigeeri

Kiri on suunatud Timoteosele Ephesoses ja see on pastoraalkirjadest pikim. Isiklikud märkmed ja tervitused puuduvad. Koosneb põhiliselt regulatsioonidest kirikule ja puudub lähedus kirja autori ja Timoteose vahel. Märkimisväärne on ka mõte: raha on kurjajuur ja põhjus, miks mõned on usust kõrvale kaldunud. Probleemne kirjakoht eitab naiste liidrirolli kirikus ja ütleb, et lase naisel õppida vaikuses alandlikkuses kuulekuses. Naine peaks vait olema ja ei tohi õpetada[6]

Kontekst:

1:1–2: Tervitused Timoteosele

1:3–11: Hoiatus valeõpetajate kohta

1:12–20: Pauluse karjäär

2:1–15: Avaliku kummardamise ettekirjutus

3:1–16: Ettekirjutused piiskoppidele

4:1–5: Valeõpetuse korrigeerimine

4:6–5:2: Timoteose julgustamine õpetamiseks

5:3–6:2: Ettekirjutused prespüütritele, orjadele, leskedele

6:3–10: hoiatus valeõpetajate eest ja hoiatus raha armastamise vastu

6:21b: Kokkuvõttev õnnistus

II Pastoraalkiri TimoteoseleRedigeeri

Kiri on suunatud Roomas vangistuses olevalt Pauluselt Timotheosele.

Antud kiri tervikuna on kirjutatud retoorika võtmes väljendamaks apostel Pauluse viimast tahet. Kiri sisaldab Timoteosele suunatud üleskutset olla evangeeliumikuulutuse ja hoolekandetöös järjepidev.[9]

Kontekst:

1:1–5: Tervitused Timoteosele, pere päritolu mälestamine

1:6–18: Julgustus Timoteosele Pauluselt vanglas, kes tundis end mahajäetuna

2:1–13: Ettekirjutus usaldusväärse gospeli jutlustamisel

2:14–3:9: Näiteid õigest ja valest õpetusest

3:10–4:8: Julgustus Timoteosele põhinedes Pauluse näitele, kes on suremas

4:0–18: Pauluse situatsioon, ettevaatlikkus

4:19–22: Kokkuvõtvad tervitused ja õnnistamine

[10]

ViitedRedigeeri

  1. E. Lohse (1994). Uue Testamendi tekkelugu. Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus. Lk 79. 
  2. 2,0 2,1 2,2 Vallo Ehasalu, Urmas Nõmmik. "Perikoopide abimaterjal 2: jõuluõhtu (Tt 2:11–14)". Kirik ja Teoloogia.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Donald Guthrie (1990). New Testament introduction. USA: Intervarsity Press. Lk 607–651. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Arne Hiob. "Ehtsad ja ebaehtsad Pauluse kirjad?". 01.11.2018.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Helmut Koester (1982). History and literature of early christianity. New York: Walter de Gruyter. Lk 297–305. 
  6. 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 6,12 6,13 6,14 Donald A. Hagner (2010). The New Testament: a historical and theological introduction. USA: Baker Academic.. Lk 614–637. 
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Bart D. Ehrman (2000). The New Testament: A Historical Introduction to the Early Christian Writings – second edition. New York: Oxford University Press. Lk 354–360. 
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Eduard Schweizer (1991). A theological introduction to the New Testament. USA: Abingdon Press. Lk 99–103. 
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Ain Riistan, Urmas Nõmmik. "EELK perikoopide abimaterjal 21: 25. pühapäev pärast nelipüha (2Tm 4:6–8)". Kirik ja Teoloogia.
  10. R. E. Brown (2010). An introduction to the New Testament. London: Yale University Press. Lk 670.. 

KirjandusRedigeeri

  • Brown, R. E. 2010. An introduction to the New Testament. New Haven ; London : Yale University Press.
  • Ehrman, B.2000 (1997). The New Testament: A Historical Introduction to Early Christian Writings. New York: Oxford University Press, Inc
  • Guthrie, D. 1990 (1961). New Testament Introduction. – 4th ed. Illinois: Inter Varsity Press
  • Helmut Koester: "Introduction to the New Testament. Paperback ed, 1987
  • Hagner, D. A. 2012. The New Testament : A Historical and Theological Introduction. Grand Rapids (Mich.): Baker Academic
  • Schweizer, E. 1991. A Theological Introduction to the New Testament. Nashville: Abingdon Press.
  • E. Lohse. (1994) Uue Testamendi tekkelugu. Tartu, Greif