Pargiarhitektuur

Pargiarhitektuur on arhitektuuri haru, mis hõlmab aedade ja parkide kujundamist. Sageli kasutatakse termineid „aiaarhitektuur”, „pargiarhitektuur” ning „aia- ja pargiarhitektuur” sünonüümidena.

Tänapäevaks on need mõisted sisuliselt vananenud ning varem nendega määratletud valdkonnad kuuluvad maastikuarhitektuuri alla. Üldisemas tähenduses on pargiarhitektuuri kasutatud mõnikord kogu maastikukujunduse valdkonda hõlmava mõistena või ekslikult ka maastikuarhitektuuri sünonüümina. Kõnekeeles on nimetatud pargiarhitektuuriks ka pargi ruumilist ülesehitust ning pargis asuvaid arhitektuurseid rajatisi.

Ajalugu

Pargiarhitektuuri ajalugu ulatub väga kaugele minevikku. Kõik algas juba antiikajal, mil egiptlased hakkasid oma aedu rajama, ehk 3000. aastal eKr.

Tänapäevasele pargiarhitektuurile pandi alus renessansiajal, mil hakati rajama losside ja häärberite juurde kolossaalseid aedu. Selliseid aedu võis kohata eriti Prantsusmaal, Itaalias renessansi-, baroki- ja rokokooajastul.

Inglismaal tunti teistsugust stiili – vabakujulist stiili, mis jäljendas loomulikkust.

Stiilid

Pargiarhitektuuris võib leida eri stiile:

• regulaarne kujundusstiil
• renessanss
• barokk
• rokokoo
• asümmeetriline kujundusstiil
• Inglise vabakujuline stiil

Renessanss

Rinascita (itaalia keeles 'taassünd', prantsuse keeles renaissance), nimetatakse keskajale järgenvat, antiigist ja loodusest innustunud vaimuliikumist eelkõige Lääne-Euroopas 14.–16. sajandil. Renessansiaja kohaselt pidi villa/ehitis asuma aiast üleval, et kõrgemast punktist oleks näha seda ilu. Väga paljud aiad olid rajatud kui terrassaiad. Aed pidi olema hoone laiendus ehk villade sees maaliti aia freskod, mis tõid aia sisse Aed oli määratletud villahoone sissepääsuga. Itaalia pargiaiad kujundati pikitelge, mis kulgesid villa sissepääsu juurest aia lõpuni. Aiad jaotati veel põhiteljega risti olevate radadega. Nii tekkisid ruudu ja sageli piiritleti need alad madala hekiga. Vaated kujundati varjatud ruumideks, mis avastati aias ringi jalutades: Grotid, salaaiad ja ootamatud vaated. Domineeriv värv oli roheline. Itaalia aedades kasutati topiaarkunsti, et määratleda aia alad. Kõige suuremaks fookuspunktiks oli Itaalia aias/pargis purskkaevud, mis suurendas pargi ilu. Renessanssarhitektuuris võeti kasutusele antiigis kehtinud proportsiooni reeglid, esmajoones kuldlõike reegel. Väljakutele ja hauakabelitesse paigutatakse monumente, parkidesse skulptuure.

Barokk

Barokk sisaldab suurejoonelisi, jõulisemaid ja monumentaalseid iseloomujooni. Baroki kunst oli ilus, kuna ta üllatas, pani imestama ja jahmatas oma liialduste, lopsakuse ja keerduvate joontega, kuid XVII sajandi ratsionaalsele pilgule tundus see ilu aga absurdne ja kunstlik. Suurejooneline ja kauakestev barokiajastu elas läbi oma hiilguse Versailles', mis hiljem muutus negatiivseks eeskujuks, ning väsinud, valgustatud aadelkond suundus tagasi Pariisi linnapaleedesse, kus moodsaks said luksuslikud "rafineeritud" interjöörikujundused. Parki oli rajatud sirgejoonelised puude alleed. Alleed võisid minna lossi juurest avenüü või bulvarina. Barokiajastu peenrad on rajatud eri parteriteks. Lisaks võib sealt leida avaraid väljakuid ehk murupartereid. Muruparterite vahelt või parterite keskelt võib leida skulptuure või purskkaevusid. Lossi ees on imelisi mustrilisi lilleparterid.

Rokokoo

Viimaseks ja kõige erksamaks baroki hingetõmbeks sai peen, muretu, imeline, intiimne, erootiline, eksootiline ja teatraalne rokokoo, mis omakorda oli sissejuhatuseks taassündinud klassitsismile. Ta seostus prantsuskeelse sõnaga rocaille, mis oli kasutusel grottide dekoreerimisel, ning tähendas väikseid asümmeetrilisi sädelevaid kivikesi ja kolmnurkseid merekarpe. Rokokoo pargi eripäraks võib nimetada hubaseid, intiimseid nurgakesi meeldivaks ajaveetmiseks. Need võisid paikneda teede ääres, alleede lõpus, labürintides ning olid kaunistatud skulptuuridega, urnidega, paviljonidega, lehtlatega jne. Aed peegeldus arvukates peeglites ja ornamendi motiivides. Arvestades seda, et rokokoo oli ainult dekoratiivseks vooluks, ei omanud rokokoopargid erksaid ruumilisi kujundusprintsiipe, mis olid näiteks regulaarsetel barokkparkidel või looduslikel inglise stiilis maastikuparkidel ning pole jätnud pargikunsti ajaloos selgeid omapäraseid jooni. Olenevalt konkreetsest riigist, omas rokokoo iseloomulikke jooni, mis teeb keerulisemaks stiili täpse defineerimise ning kujundus- ja dekoreerimisprintsiipide väljatoomise. Just seetõttu on rokokooajastu parkide näited toodud vastavalt konkreetsetele riikidele. Kõige olulisemad nendest on Prantsusmaa ja Saksamaa, millest viimane mõjutas Baltimaade rokokood kõige rohkem.

Inglise vabakujuline park

18. sajandi Inglismaal tekkis vastukaaluks barokile uus aiakujundusstiil, mis väljendub vabamas vormis ning alguse saab uus jõuline suund aiakujunduses – maastikuaia liikumine. Erinevalt Prantsuse korrapärasest stiilist, kus kunst valitses looduse üle, oli teises – Inglise vabakujulisel stiilil, loodusel juhtiv osa. Neid vastandlikke aiakunsti alaseid teooriaid on sageli peetud teineteist välistavateks. Praktikas aga esineb enamikus aedades nii korrapärase kui vabakujundusliku teooria elemente, mis vajadusel täiendavad teineteist. Kõige korrapärasem aedki võitis palju tänu looklevatele teeradadele ümbritsevatel aladel ja kõige looduslikum maastik muutus paremaks tänu mõningatele arhitektuurilistele elementidele maja läheduses.

Tollased Inglise maastikuaia peamised elemendid olid

• rohi
• puud
• taevas
• vesi, milles kõik peegeldus.

19. sajandi alguseks oli välja kujunenud peamiselt kaks puude ja põõsaste istutusviisi:

• taimi istutati segamini
• rindeline (kõrgemad tahapoole, madalamad ettepoole)

Teadaolevatel andmetel katsetati ka erinevate lilleparteritega. Lilleaed loodi vabakujulisel ebasümmeetrilisel alal. Kujult olid peenrad sõõrjad, ovaalsed või ebakorrapärase kujuga. Lilleparterid olid ääristatud pukspuu, merikanni või nelkidega.