Pärlmutter

Pärlmutter (saksa keelest Perlmutter, ladinakeelsest nimetusest mater perlarum[1]) on limuste (karpide, paljude tigude, mõne peajalgse) koja sisemine, mantliga külgnev ja mantliepiteeli eritatud kiht.

Pärlmutri mikrostruktuuri skeem
Pärlmutri murdepind rasterelektronmikroskoobi all

KoostisRedigeeri

Pärlmutter koosneb põhiliselt aragoniidist (91%), orgaanilisest ainest konhiinist (4%) ja veest. Valguskiirte murdumise ja peegeldumise tõttu konhiinikihtidega vahelduvates väga õhukestes aragoniidikihtides helkleb pärlmutri pind vikerkaarevärviliselt ja läigib.

Leidumine loodusesRedigeeri

Pärlmutrit saadakse peamiselt pärlikarpide (Pteria, Pinctada), ebapärlikarbi (Margaritifera), jõekarbi (Unio), rannakarbi (Mytilus) ja mitme mereteo, nt vurrteo (Turbo), kuhikkodalase (Trochus) ja merikõrva (Haliotis) kojast. Pärlmutrikihtidest koosnev ümar moodustis on pärl[2].

Väljasurnud limuste (ammoniitide) fossiilidel säilinud pärlmutrikihti nimetatakse ammoliidiks.

KasutamineRedigeeri

Lihvitud ja poleeritud pärlikarbid on Polüneesia rahvaste kultuuris kasutusel olnud maksevahendina.

Vikerkaarvärvilise helgi tõttu on pärlmutrit juba ammustest aegadest kasutatud kaunistamiseks, näiteks panustehnikas tahvlid sisearhitektuuris, intarsia- ja marketriimööbel, pärlmutterpanused ehetel, kultusesemetel, muusikariistadel ja muudel tarbeasjadel, nagu laekad, kellad, söögiriistad või relvad, pärlmutrist lõigatud lehvikuliistud, helmed, ehteripatsid ja nööbid.

Muusikariistade viimistluses on pärlmutter tänapäevalgi kasutatav materjal. Näiteid:

Kaaviari tõstmise lusikas võib olla valmistatud metalli asemel pärlmutrist, sest ei muuda toiduga kokku puutudes selle maitset.

PildidRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. P. Geiger. Handbuch der Pharmacie. Osswald, 1829
  2. Eesti Entsüklopeedia, 7. kd, 1994