Vikipeedia

Pärimismenetlus

Pärimismenetlus ehk pärimisprotsess on menetlus, mille käigus selgitatakse välja, kes on pärandaja pärijad.

Pärimismenetluse eesmärk on selgitada välja pärijad ning soovi korral pärandvara koosseis. Pärimismenetluse käigus ei toimu pärandvara valitsemist ega kohustuste täitmist. Oluline on, et pärijad tegutseksid kiirelt ning aktiivselt, kuna pärandi moodustavad õigussuhted kestavad sõltumata nende kandja surmast edasi.[1]

Pärimismenetluse läbiviimise korraldus muuda

Pärimismenetluse viib üldjuhul läbi notar.[2] Kohus lahendab asja juhul, kui tekib vaidlus või on vajalik pärandvara hoiumeetmeid rakendada.

Pärimismenetluse algatamiseks peab pärija, pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes õigusi omav isik tegema vastava notariaalselt tõestatud avalduse.[3] Notar iseseisvalt pärimismenetlust algatada ei saa. Enne avalduse vastuvõtmist kontrollib notar pärimisregistrist, ega selle pärandaja pärandi osas pole pärimismenetlust juba mõne muu notari juures algatatud. Kui ei ole, siis algatab notar menetluse ja teeb vastava kande pärimisregistrisse.[4] Kui menetlus on mõne teise notari juures juba algatatud, siis edastab notar avalduse konkreetse pärimismenetlusega tegelevale notarile.

Pärimismenetluse viib läbi Eesti notar, kui pärandaja viimane elukoht oli Eestis.[5] Kui aga pärandaja viimane elukoht oli välisriigis, siis viib Eesti notar pärimismenetluse läbi üksnes Eestis asuva vara suhtes. Seejuures on eelduseks, et:

  • välisriigis ei ole võimalik pärimismenetlust läbi viia;
  • välisriigis läbiviidav menetlus ei hõlma pärandaja Eestis asuvat vara või
  • Eesti ei tunnusta konkreetses riigis koostatud pärimistunnistust.[6]

Pärijate väljaselgitamine pärimismenetluses muuda

Pärijate väljaselgitamine on pärijate üles otsimine ja teavitamine ning pärimisele kohalduva õiguse ja pärimise aluse (seadus, testament, pärimisleping) väljaselgitamine.

Pärijate väljaselgitamiseks tuleb notari juures algatada pärimismenetlus.[7] Pärijad selgitab välja notar, samuti tõestab ta pärimistunnistuse, mille alusel on pärijal võimalik pärijaks olemist tõendada (näiteks kinnistusosakonnas või pangas).[8]

Esiteks teeb notar selgeks, millisel alusel pärimine toimub. See tähendab, millise riigi õigust kohaldatakse ja milline on kohtualluvus ehk millise riigi kohtu pädevuse all menetlus toimub. Seejärel kontrollib notar, kas pärandaja oli teinud pärimislepingu või testamendi.[9] Kui neid oli mitu, siis tuleb ka välja selgitada nende tegemise aeg, õiguslik jõud ja kattuvus. See tähendab, kas hilisema testamendi või pärimislepinguga on varasem täielikult või osaliselt tühistatud ning kas tühistamisel on seadusest tulenevaid erinõudeid järgitud.[10]

Teiseks peab notar pärijad faktiliselt üles otsima ja neid pärimisõigusest teavitama. Kui pärija ei ole teada või tema elukoha kohta puuduvad usaldusväärsed andmed, tuleb seda teha üleskutsemenetlusega, mis avaldatakse ametlikus väljaandes.[11] Teavitama peab ka neid, kes testamendi või pärimislepingu tühisuse korral võiksid olla pärijad, et anda neile vaidlustamisvõimalus ja vältida hiljem pärimistunnistuse vaidlustamist.[12] Pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise korral viib notar läbi uue pärimismenetluse.[13]

Kolmandaks on vaja välja selgitada ka pärandaja õigused ja kohustused ning teha päringud. Seejuures tuleb arvestada ka abikaasade võimaliku ühisvaraga.[14]

Pärandvara hoiumeetmed muuda

Vajadusel võib kohus rakendada pärandvara suhtes hoiumeetmeid. Hoiumeetmete rakendamise eesmärk on pärandvara hooldamine üldiselt juhul, kui pärija ei ole teada või ei ole teada, kas ta on pärandi vastu võtnud, ta ei viibi pärandvara asukohas või ta on piiratud teovõimega, kuid talle pole määratud eestkostjat.[15] Üldjuhul rakendatakse hoiumeetmeid nii kaua, kuni pärijad pärandi vastu võtavad.[16] Kui pärijad on pärandi vastu võtnud, rakendatakse hoiumeetmeid erandkorras juhul, kui pärandvara säilimine on ohus.[17]

Hoiumeetmeid saab kohus rakendada oma algatusel[18] või kohtule esitatud avalduse alusel. Riigil, kohalikul omavalitsusel, notaril ja kohtutäituril on lausa kohustus kohtule teatada, kui tekib hoiumeetmete rakendamise vajadus.[19] Lisaks võivad kohtule sellise avalduse teha pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes nõuet omav isik, kui hoiumeetmete rakendamata jätmine võiks nende nõude rahuldamist ohustada.[20]

Hoiumeetmete rakendamisel määratakse pärandvara hooldaja. Seejuures võib kohus anda hooldajale korraldusi pärandvara valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks. Hooldajaks võib olla isik, kes saab pärandvara nõuetekohaselt valitseda ja kes on sobiv hooldaja kohustusi täitma.[21]

Hooldaja on kohustatud:

  • vara heaperemehelikult valitsema ja tagama selle säilimise;
  • andma pärandvara arvel ülalpidamist pärandaja perekonnaliikmetele;
  • täitma pärandvara arvel pärandvaraga seotud kohustused;
  • andma kohtule ja pärijatele aru vara valitsemise kohta;
  • võtma vajadusel pärija või kolmanda isiku valduses oleva pärandvara oma valdusse või tagama selle eraldamise pärija varast muul viisil;
  • esitama vajadusel pärimismenetluse algatamiseks avalduse notarile või rakendama muid meetmeid pärijate väljaselgitamiseks juhul, kui Eesti notar pole pädev menetlust läbi viima.[22]

Pärandvara hooldajal on õigus saada pärandvara hooldamise eest tasu, mille määrab kohus. Hooldajale makstakse tasu pärandi arvel.[23]

Pärandi vastuvõtmine ja loobumine muuda

Eestis kehtib loobumissüsteem, mis tähendab, et pärandist loobumiseks tuleb esitada notarile avaldus, mille notar tõestab.[24] Pärija peab pärandist loobumise avalduse esitama kolme kuu jooksul alates pärandaja surmast ja oma pärimisõiguse teadasaamisest. Vastasel juhul loetakse ta pärandi vastu võtnuks.[25] Mõjuval põhjusel ja isiku taotlusel saab notar tähtaega pikendada või uue määrata.[26] Pärija saab ka pärimiseks teha enne kolme kuu möödumist notarile avalduse, mille notar tõestab.[27]

Kui pärima õigustatud isik on pärandist loobunud, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist.[28] Sellist olukorda nimetatakse pärandist loobunu asemele astumiseks. Pärandist loobunu asemele astunud isikule kehtib pärandist loobumiseks või selle vastuvõtmiseks sama tähtaeg, mis kehtis pärandist loobunud isikule ehk kolm kuud. Tähtaega arvestatakse päevast, millal pärandist loobunud asemele astuja loobumisest teada sai.[29]

Pärandist loobumine või selle vastuvõtmine on eksimuse tõttu võimalik kehtetuks tunnistada.[30] Eksimuse tõttu pärandist loobumise või selle vastu võtmise kehtetuks tunnistamist võib pärija taotleda üksnes juhul, kui ta on võtnud pärandi vastu või loobunud sellest eksimuse tõttu selles, kas ta pärib seaduse, testamendi või pärimislepingu järgi.[31] Kui pärandist loobumine või vastuvõtmine on kehtetuks tunnistatud, loetakse, et pärija on saanud oma pärimisõigusest teada pärandist loobumise kehtetuks tunnistamise kohtuotsuse jõustumise päeval.[32]

Kui pärima õigustatud isik sureb, jõudmata pärandit vastu võtta või sellest loobuda, on tema pärijatel õigus pärandist loobuda sama tähtaja jooksul, mille jooksul neil on õigus pärima õigustatud isiku pärandist loobuda.[33] See tähendab, et kui surnud pärija ei jõudnud enne surma pärandit vastu võtta ega sellest loobuda, kuulub tema pärandvarasse lisaks tema enda varale ka õigus pärand vastu võtta või sellest loobuda. Sellist olukorda nimetatakse pärimisõiguse transmissiooniks.

Kuna pärandvara vastuvõtmisel lähevad pärijale üle õigused ja kohustused, siis liiga suured kohustused võivad ajendada pärijat pärandist loobuma.[34] Pärandi vastu võtnud pärijal on võimalus notarile esitada inventuuri nõue.[35] Selle nõudmisel on pärijal võimalus täita kohustused üksnes päritud vara arvelt – sellisel juhul pole pärandaja võlausaldajatel võimalust nõuda pärandaja kohustuste täitmist pärija isikliku vara arvelt.[36] Kui pärandvarast ei jätku võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning pärija pole nõus nende rahuldamisega oma vara arvelt, siis on testamenditäitja, pärandvara hooldaja või pärija kohustatud viivitamata esitama avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamiseks.[37]

Riik ja kohalik omavalitsus muuda

Seadusjärgse pärimise korral ei saa riik ega kohalik omavalitsusüksus pärandist loobuda.[38] Seadusjärgse pärimise korral loetakse, et pärandi vastuvõtmise nõuete täitmisest olenemata on kohalik omavalitsusüksus või riik pärandi vastu võtnud.[39] Eeldatakse, et seadusjärgne pärija on pärandi avanemise kohta kohalik omavalitsusüksus või kui pärand on avanenud välisriigis ja pärimisele kohaldatakse Eesti õigust, siis Eesti Vabariik, kui:

  • ükski pärija ei ole teada ega teata endast ühe kuu jooksul pärija väljaselgitamise üleskutsemenetluses üleskutse avaldamisest arvates või
  • kui endast teatanud isik ei suuda ühe kuu jooksul üleskutsemenetluse tähtpäeva möödumisest arvates oma pärimisõigust tõendada.[40]

Kui pärijaks on kohaliku omavalitsusüksus või riik, siis pärandi inventuur on kohustuslik.[41]

Vaata ka muuda

Kasutatud kirjandus muuda

  1. ↑ Mikk, T. Pärimisõigus: 2., täiendatud trükk. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2012, lk 104–105.
  2. ↑ Notariaadiseadus § 29 lg 3 p 3. – RT I, 10.11.2022, 9.
  3. ↑ Pärimisseadus § 166 lg 1. – RT I, 10.02.2023, 8.
  4. ↑ Pärimisseadus § 166 lg-d 4-41. – RT I, 10.02.2023, 8.
  5. ↑ Pärimisseadus § 165 lg 2. – RT I, 10.02.2023, 8.
  6. ↑ Pärimisseadus § 165 lg 3. – RT I, 10.02.2023, 8.
  7. ↑ Pärimine. (22.07.2021) – https://web.archive.org/web/20230424141041/https://www.eesti.ee/et/oigusabi/paerimine-ja-paerandus/paerimine (16.04.2023).
  8. ↑ Mikk, T. Pärimisõigus: 2., täiendatud trükk. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2012, lk 13.
  9. ↑ Pärimisseadus § 9 lg 1, § 167 lg 1. – RT I, 10.02.2023, 8.
  10. ↑ Pärimisseadus §-d 88, 93, 94, 102, 103. – RT I, 10.02.2023, 8.
  11. ↑ Pärimisseadus § 169 lg 1–2. – RT I, 10.02.2023, 8.
  12. ↑ Pärimisseadus § 168 lg-d 2–3. – RT I, 10.02.2023, 8.
  13. ↑ Mikk, T. Pärimisõigus: 2., täiendatud trükk. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2012, lk 115.
  14. ↑ Pärimisseadus § 166 lg-d 2–41. – RT I, 10.02.2023, 8.
  15. ↑ Pärimisseadus § 110 lg 1. – RT I, 10.02.2023, 8.
  16. ↑ Pärimisseadus § 111 lg 1. – RT I, 10.02.2023, 8.
  17. ↑ Pärimisseadus § 111 lg 5. – RT I, 10.02.2023, 8.
  18. ↑ Pärimisseadus § 111 lg 2. – RT I, 10.02.2023, 8.
  19. ↑ Pärimisseadus § 111 lg 6. – RT I, 10.02.2023, 8.
  20. ↑ Pärimisseadus § 111 lg 3. – RT I, 10.02.2023, 8.
  21. ↑ Pärimisseadus § 112 lg 2. – RT I, 10.02.2023, 8.
  22. ↑ Pärimisseadus § 112 lg 3. – RT I, 10.02.2023, 8.
  23. ↑ Pärimisseadus § 114. – RT I, 10.02.2023, 8.
  24. ↑ Pärimisseadus § 118 lg 3. – RT I, 10.02.2023, 8.
  25. ↑ Pärimisseadus § 119 lg 1. – RT I, 10.02.2023, 8.
  26. ↑ Pärimisseadus § 119 lg 2. – RT I, 10.02.2023, 8.
  27. ↑ Pärimisseadus § 118 lg 2. – RT I, 10.02.2023, 8.
  28. ↑ Pärimisseadus § 124 lg 1. – RT I, 10.02.2023, 8.
  29. ↑ Pärimisseadus § 124 lg 2. – RT I, 10.02.2023, 8.
  30. ↑ Pärimisseadus § 123 lg 1. – RT I, 10.02.2023, 8.
  31. ↑ Pärimisseadus § 123 lg 2. – RT I, 10.02.2023, 8.
  32. ↑ Pärimisseadus § 123 lg 3. – RT I, 10.02.2023, 8.
  33. ↑ Pärimisseadus § 120. – RT I, 10.02.2023, 8.
  34. ↑ Mikk, T. Pärimisõigus: 2., täiendatud trükk. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2012, lk 14.
  35. ↑ Pärimisseadus § 137 lg 1. – RT I, 10.02.2023, 8.
  36. ↑ Mikk, T. Pärimisõigus: 2., täiendatud trükk. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2012, lk 14.
  37. ↑ Pärimisseadus § 142 lg 6. – RT I, 10.02.2023, 8.
  38. ↑ Pärimisseadus § 125 lg 1. – RT I, 10.02.2023, 8.
  39. ↑ Pärimisseadus § 125 lg 2. – RT I, 10.02.2023, 8.
  40. ↑ Pärimisseadus § 125 lg 3. – RT I, 10.02.2023, 8.
  41. ↑ Pärimisseadus § 136 lg 1. – RT I, 10.02.2023, 8.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Pärimismenetlus&oldid=6552015"