Pärimistunnistus

Pärimistunnistus on pädeva ametniku väljastatud tõend pärandi vastuvõtnud pärija isiku, tema pärimisõiguse aluse ja ulatuse ning tema õiguste piiratuse või piiramatuse kohta.

Pärimistunnistuse tähendus

muuda

Pärimistunnistusega tõendatakse üldõigusjärglust, st pärijaks olemist. Pärimistunnistus muudab üleliigseks igal üksikjuhul pärija üldõigusjärgluse uuesti kontrollimise ja tuvastamise, mis ongi pärimistunnistuse väljaandmise eesmärk.[1] Pärimisõiguse tunnistuse puhul eeldatakse tema sisu õigsust ja täielikkust. Tema avaliku usaldatavuse alusel kaitstakse heauskseid kolmandaid isikuid, kes sõlmivad käsutustehinguid pärimisõiguse tunnistust esitavate isikutega. Oma õigusliku toimega rahuldab pärimisõiguse tunnistus õiguskäibe tungivaid vajadusi: pärijad peavad sageli tõendama, et nad on pärinud kogu pärandaja vara. Ametiasutused vajavad usaldusväärset tõendit pärimisõiguse kohta eelkõige avalike raamatute ja registrite pidamiseks.[2]

Pärimistunnistus iseenesest ei muuda tegelikku õiguslikku olukorda ehk sellel ei ole õigustloovat tähendust, s.t. pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistuse toime ei laiene võlaõiguslikele tehingutele.[3] Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis on pärijal juba olemas. Õigused ja kohustused lähevad pärijatele üle seaduse, mitte pärimistunnistuse alusel.[4] Pärimistunnistus loob õigusliku eelduse, et tunnistusel nimetatud isik on pärija, kelle õigused pärandvarale on piiratud üksnes tunnistusel toodud ulatuses.[5] Pärimistunnistusega luuakse avalikult usaldatava dokumendi näol eeldus pärimisõiguse olemasolu kohta, mis on kohtus siiski ümberlükatav, kui see ei vasta tegelikkusele. Kui kohus tuvastab pärimisõiguse olemasolu teistsuguses ulatuses, kui see on väljendatud pärimistunnistuses, asendab kohtuotsus pärimistunnistust.[6]

Pärimistunnistuse väljastamise kord

muuda

Pärimistunnistuse tõestab notar, kui pärija pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud.[7] Pärimisõiguse ulatuse väljaselgitamiseks on möödapääsmatult vajalik välja selgitada kõik pärijad. Pärimismenetluse algatamiseks esitab pärija, pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes õigustega isik notarile vastava notariaalselt tõestatud avalduse.[8] Pärimistunnistuse tõestamiseks piisab pärimismenetluse algatamise avalduse esitamisest ja tõestamisest, eraldi pärimistunnistuse tõestamise avaldust ei ole vaja esitada.[9] Pärimismenetluse algataja teatab, millal pärija sai oma pärimisõigusest teada ja kas ta on pärandi vastu võtnud. Pärimismenetluse algatamise avalduses esitab menetluse algataja andmed pärandi avanemise kohta, talle teadaolevate pärijate ning võimalike sundosasaajate kohta, talle teadaolevate testamentide ja pärimislepingute kohta ja talle teadaolevate pärandaja kohustuste kohta.[10]

Notar avaldab hiljemalt kaks tööpäeva pärast pärimismenetluse algatamist selle kohta teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Notar saadab talle teadaolevatele pärijatele teate pärimismenetluse algatamise kohta. Notar teavitab ka muid isikuid, kellele on testamendi või pärimislepinguga antud õigusi või pandud kohustusi.[11] Kui mõistliku aja jooksul pärija väljaselgitamise üleskutsemenetluses üleskutse avaldamisest arvates ei ole pärija pärimisõigus või selle ulatus pärimistunnistuse tõestamiseks piisavalt tõendatud, tõestab notar pärimistunnistuse, milles märgib talle pärimismenetluses teatavaks saanud andmed isikute kohta, kes on pärandi vastu võtnud, samuti võimaluse korral andmed isikute kohta, kellel võib selleks õigus olla.[12]

Notar võib kõigepealt koostada tunnistuse kavandi ning määrata tunnistuse tõestamiseks hilisema tähtaja. Notar tõestab tunnistuse, kui selleks tähtajaks ei ole talle laekunud tunnistuse tõestamist keelavat kohtumäärust.[13] Pärimistunnistusel pärijana nimetatud või muu pärimismenetlust algatama õigustatud isiku taotlusel väljastab notar talle pärimistunnistuse kinnitatud ärakirja. Kui isiku pärimisõigus tuvastatakse kohtulahendis, mis asendab pärimistunnistust, märgitakse kohtulahendi resolutsioonis ka kõik need andmed, mis seaduse kohaselt märgitakse pärimistunnistusele.[14]

Viited

muuda
  1. "Pärimisseadus (PärS) § 86".
  2. H. Bronx. Pärimisõigus. Tallinn: 2003, äärenr 612, lk 296.
  3. Tiina Mikk. Pärimisõigus. Tallinn: 2012, lk 116.
  4. Tiina Mikk. Pärimisõigus. Tallinn: 2012, lk 113.
  5. Tiina Mikk. Pärimisõigus. Tallinn: 2012,  lk 115.
  6. RKTKo 3-2-1-121-05, p 36.
  7. "PärS § 171 lg 1".
  8. "PärS § 166 lg 1".
  9. "PärS § 166, § 171".
  10. "PärS § 166 lg 2, 3".
  11. "PärS § 168 lg 1, 2".
  12. "PärS § 171 lg 6".
  13. "PärS § 174".
  14. "PärS § 171 lg 7".