Oskar Gustavson
Oskar Gustavson (14. veebruar 1889 Kogula vald, Saaremaa – 10. detsember 1945 Tallinn) oli Eesti poliitik ja ajakirjanik.
Ta lõpetas Kaarma õpetajate seminari. Ta on olnud ametis Hiiumaal ja Pärnumaal. Ta oli I maailmasõja invaliid. Sotsialistlikust töölisliikumisest on ta osa võtnud aastast 1917. Saksa okupatsiooni ajal oli ta vanglas[1].
Oskar Gustavson kuulus EISTP liikmena I, II, III, IV ja V Riigikogu koosseisu. Neist kahes viimases täitis ta teise abisekretäri rolli (13. märts 1930 – 14. juuni 1932 ja 20. juuni 1932 – 31. detsember 1937). 25. jaanuaril 1921 sai Oskar Gustavson esimeseks Riigikogu liikmeks, kes politseinike abil Riigikogu istungilt kõrvaldati. Oli Iseseiseva Sotsialistliku Tööliste Partei häälekandja, ajaleht Tööliste Võitlus toimetaja.
1. mai [1922], mis puhul kohaliste [Paide] "punaste" poolt "palju" pidi tulema, läks õige rahuliselt mööda. Tööliste rongikäigule, mida kommunistide ja isesotside poolt tuntud lööksõnade all organiseeriti, oli ainult paarkümmend vana naist ja niisama palju poisikesi kogunud, keda isesotside "liider" O. Gustavson komandeeris. Isegi kohalise tikuvabriku töölisi oli kõigest paar rongikäigust osa võtmas. Turuplatsil pidas noorherra Gustavson ägeda kommunismist aurava kõne, sajatades maksvat "rõhuvat" korda ja elada lastes nõukogude Venemaad. Kõne kutsus turule kogunud rahvahulga poolt ägedaid protestihüüdeid esile.
Aastatel 1937–1940 oli ta ajakirja Nädal Pildis tegevtoimetaja.
Ta oli 38. valimisringkonnast valitud I Riigivolikogu liige. 5. detsembril 1939 peetud kõnes pidas ta suurimaks ohuks Eesti iseseisvusele Kaarel Eenpalu kodukäijaid, kes kollitavad ja ähvardavad üle pea kasvada[2].
18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots ta riigikontrolöri kohustetäitjaks. Gustavson hukkus 1945. aasta esimesel poolel Tallinnas NKVD ülekuulamiselt põgenedes.
Viited muuda
Välislingid muuda
- Oskar Gustavson Eesti biograafilises andmebaasis ISIK