Oseki klooster

Oseki klooster (saksa keeles Kloster Ossegg; ladina keeles Abbatia B.M.V. de Osseco; tšehhi keeles Klášter Panny Marie Osek) on endine tsistertslaste klooster ja silmapaistva ajaloo- ja kunstilise väärtusega arhitektuurimälestis Põhja-Böömimaal. Asub Osekis (Ossegg) Maagimäestiku lõunanõlval selle idapoolses osas Tšehhis.^[1]

Ajaloost muuda

Böömimaa kämmerer'i ja Bilini krahvi Hrabishice Slaveki kutsel tulid Waldsasseni tsistertslased Osekisse ja asutasid 1196. aastal seal kloostri.

Kivihoonetega kloostri rajamine algas kiriku ehitamisega 1206.–1221. aastal, mille romaani algkavatisse ilmusid järk-järgult gooti arhitektuuri jooned. Kirikule järgnesid gooti vormides kloostriruumid. Kloostri esimeseks tšehhi soost abtiks sai 1234. aastal kloostri asutaja lapselaps. Kloostri keskaegne õitseng lõppes hussiitide sõdadega: 1421. aastal rüüstati kloostrit esimest korda, teine kord 1429. aastal, enamik elanikke tapeti, pääsesid vaid üksikud mungad. Järgnes vaevaline virelemine, mille jooksul klooster kaotas aina enam oma varasid, kuni saadeti 1580. aastal laiali ja koht jäi Praha peapiiskoppide suveresidentsiks.

Pärast Valgemäe lahingut 1620. aastal võeti vastu otsus tagastada klooster endistele omanikele ja 1626. aastal anti Osek tsistertslastele tagasi. Pärast Kolmekümneaastast sõda algas kloostris uus õitseng. 1650. aastal asus ametisse uus mõjukas abt Laurentius Scipio, kes juhtis kloostrit edukalt nelikümmend aastat ja pani aluse hilisematel sajanditel pikalt kestnud stabiilsusele. Sõjas põlenud kiriku asemele ehitati uus ja kloostrisse rajati majandushooned – töökojad, meierei – ja suur puuvilja- ning köögiviljaaed.

Järgnevad abtid juhtisid juba hästi sissetöötatud toimimisega kloostrit. Aastail 1691–1726 tehti rohkelt barokseid ümber- ja juurdeehitusi ning lisati kaunistusi, mis on tänapäevani säilinud. Kiriku detailirohke ja toretsev ümberkujundamine kestis kuus aastat, aastani 1718. Juurde ehitati prelatuurihoone, pruulikoda, kloostri raamatukogu, apteek ja esimene tekstiilimanufaktuur. 18. sajandil rajati kloostri juurde kaks barokset iluaeda: 1726. aastal abti aed prelatuurimaja idatiiva ees ja 1728. aastal kloostriaed kloostrist lõuna pool. Oseki klooster oli üks kahest tsistertslaste kloostrist, kes pääsesid keiser Joseph II reformiga laialisaatmisest 1783. aastal. Sel perioodil loodi kloostrisse maaligalerii ja loodusteaduste kabinet ja laiendati üks parkidest, abti aed, tänapäeval nähtavate mõõtmeteni.

19. sajandil õitses kloostris kirjandus ja teadus, kirikupoliitilised ja majanduslikud ettevõtmised, eelkõige uuendused aianduses. Aastail 1875–1877 klooster renoveeriti.

Pärast Esimest maailmasõda 1921. aastal kärpis agraarreform kloostri maavaldusi. Pärast Teist maailmasõda 1945. aastal interneeriti kloostri mungad ja saadeti nad 1946. aastal Austriasse välja^[2]. Aastani 1950 elasid kloostris salesiaanid, seejärel rajati kloostrisse vaimulike interneerimislaager, kus enam kui 230 munka ja preestrit sunniti töötama Příbrami ja Jáchymovi uraanikaevandustes. 1954. aastal loodi sinna hoolekandeasutus, kus töötas umbes 300 nunna erinevatest ordudest. See kestis 1993. aastani, seejärel pöördusid nad oma emakloostritesse tagasi.

Tsistertslased said kloostri tagasi 1989. aastal, kuid ametlikult võisid nad sinna asuda alates 1991. aastast. Tänapäeval on kloostril riigi toetus, see tegeleb heategevusega ja on oluline kultuuri- ja turismiobjekt. 1992. aastal asutati Oseki kloostri sõprade selts, millel on liikmeid paljudes riikides ja mille ülesanne on aidata toetada kloostri tegevust. Alates 1995. aastast kuulub klooster Tšehhi rahvuslike kultuurimälestiste hulka.^[3]