Vikipeedia

Ohvritees

Ohvritees (saksa keeles Opferthese), kriitiliselt ka ohvrimüüt (Opfermythos), on ajaloo tõlgendamise viis, mis käsitleb anšlussi käigus Kolmanda Riigiga liidetud fašistlikku Austriat Saksa agressiooni ohvrina nagu Teise maailmasõja ajal okupeeritud maid.

"Õiglust Austriale!" Austria siseministeeriumi avaldatud "Punavalgepunane raamat" (1946), mis lahkab hilisajalugu ohvriteesi vaatevinklist

Ohvritees on olnud Teise Austria vabariigi üks põhjapanevaid doktriine alates tekkimisest kuni 1990. aastateni.[1]

Teke muuda

Ohvriteesi allikaks peetakse[1][2] traditsiooniliselt 1943. aasta liitlaste Moskva deklaratsiooni, millega Austria tunnistati "esimeseks vabaks maaks, mis hitlerliku agressiooni ohvriks langes".[3]

Sama narratiivi võttis pärast Austria vabastamist üle Austria ajutine valitsus. 1945. aasta iseseisvusdeklaratsiooni preambul kuulutas anšlussi kehtetuks (null und nichtig), pidades silmas järgmist asjaolu:[4]

„…et 1938. aasta anšluss ei olnud, nagu kahe suveräänse riigi suhetes endastmõistetav, mitte kõigi huvisid tagavate riikidevaheliste läbirääkimiste ega rahvusvaheliste lepingute sõlmimise kaudu saavutatud, / vaid välise sõjalise ähvardamise ja natsifašistliku vähemuse reeturliku terrori abil toime pandud, kaitsetult riigijuhtkonnalt pettuse teel välja pressitud, / lõpuks riigi sõjasarnase okupeerimise tõttu abituks jäänud Austria rahvale peale sunnitud, [– – –]“

„…daß der Anschluß des Jahres 1938 nicht, wie dies zwischen zwei souveränen Staaten selbstverständlich ist, zur Wahrung aller Interessen durch Verhandlungen von Staat zu Staat vereinbart und durch Staatsverträge abgeschlossen, / sondern durch militärische Bedrohung von außen und den hochverräterischen Terror einer nazifaschistischen Minderheit eingeleitet, einer wehrlosen Staatsleitung abgelistet und abgepreßt, / endlich durch militärische kriegsmäßige Besetzung des Landes dem hilflos gewordenen Volke Österreichs aufgezwungen worden ist, […]“

Lisaks väideti preambulis, et "võimutuks ja tahtetuks tehtud rahvas" olevat olnud "kaasa tõmmatud mõttetusse ja väljavaatetusse vallutamissõtta", mida "ükski austerlane" ei olevat "kunagi tahtnud".[4]

Ohvriteesi omaksvõtmine oli Teise vabariigi asutajatele soodne, kuna see võimaldas ühiskonna jaoks valusad teemad maha vaikida ja majanduslikule taasümberehitamisele keskenduda.[1] Lisaks toetas sakslastel ja austerlastel selgelt vahet tegev ohvritees "stabiilse Austria identiteedi" rajamist.[5]

Põhjendus ja vastuargumendid muuda

 
13. märts 1938. Austerlased tervitavad rõõmsalt Saksa sissetungijaid

Anšlussi sündmuste määratlemine annekteerimise või ka okupatsioonina on terminoloogiliselt võimalik.[6][7] Austria Liitriigi juhtkond ei taotlenud Austria territooriumi liitmist Saksamaa külge, vaid oli sunnitud diplomaatilise surve ja ultimaatumite tõttu alluma.[8] Liitmise saavutamiseks tungisid Saksa väed Austriasse sisse, millega kaasnes olemasolevate poliitiliste struktuuride likvideerimine ja juhtivate poliitikute (sealhulgas kantsler Kurt Schuschniggi) arreteerimine. Referendum anšlussi üle toimus 10. aprillil 1938 juba pärast seda, kui natsionaalsotsialistid olid Austria üle täieliku kontrolli saavutanud, ega vastanud enamikule demokraatliku hääletuse kriteeriumitele.[8][9]

Samas on ohvriteesile vastuväitena välja toodud[2] asjaolu, et üsna suur osa elanikkonnast (täpset suurust pole siiski teada ning see jääb vaieldavaks[9]) tegelikult pooldas anšlussi ideed, võttis Saksa väed juubeldades vastu ega tundnud ennast ohvrina.[8] Vastupanuliikumine kui selline tekkis Austrias alles Teise maailmasõja lõpufaasis.[10][11]

Problemaatika muuda

 
"Igavene au Punaarmee kangelastele, kes langesid lahingutes saksafašistlike anastajatega Euroopa rahvaste vabaduse ja iseseisvuse eest võideldes." Viini Nõukogude monument viitab levinud tõlgenduse kohaselt[12] Austria rahvale kui Suur-Saksa agressiooni ohvrile

Ohvriteesist lähtuvalt on sageli püütud austerlaste osalust Suur-Saksa võimu all nii Teise maailmasõja käigus kui ka enne seda (näiteks juutide suhtes) toime pandud inimsusvastastes kuritegudes eitada, eirata või pisendada.[1][13]

Aktiivne denatsifitseerimine kestis vabastatud Austrias vaid kuni 1948. aastani, mil kõik endiste NSDAP liikmete suhtes kehtinud piirangud tühistati (sealhulgas anti neile tagasi valimisõigus).[14] Kuigi liitlased olid seda alguses nõudnud, ei lisatud 1955. aasta Austria riigilepingusse klauslit, mis räägiks Austria rahva kantavast vastutusest natsionaalsotsialistliku mineviku eest.[1] Natsionaalsotsialismiga seotud hilisajalugu riigis kaua aega praktiliselt ei uuritud,[9] ka kooliõpikutes käsitleti teemat üksnes pealiskaudselt.

Lisaks on küsimusi tekitanud ohvriteesiga tihtipeale kaasnev teatud kaasatundmine Schuschniggi austrofašistlikule režiimile või selle õigustamine. Viimast peegeldavad muu hulgas Ständestaat'i tähistamiseks loodud hulgalised eufemismid, millega katsuti sõna "fašism" otsest kasutamist vältida: "kodanlik-konservatiivne diktatuur" (bürgerlich-konservative Diktatur), "autoritaarne süsteem" (autoritäres System), "poolfašism" (Halbfaschismus), "konkurentsfašism" (Konkurrenzfaschismus) jne.[15]

Allakäik muuda

 
Kunstiinterventsioon (2019): Grazi "vabadusmonumendist" (tähistab liitlaste okupatsiooni lõppu 1955. aastal) on tehtud "monumüüt" (Monumyth) kirjeldisega ÖDUOPFER. Sõna Opfer kasutatakse tänapäeva saksa noorteslängis sõimusõnana

Alates 1980. aastate teisest poolest on ohvriteesi mõju Austria ühiskonnale vähehaaval vähenenud ning sellesse suhtumine muutunud kriitilisemaks. Murdepunktidena tuuakse üldiselt välja kaks poliitilist skandaali:

Alles 1998. aastal asutati Austrias ajaloolaste komisjon, mis uuris viie aasta vältel natsionaalsotsialistliku võimu all toime pandud (juutide, mustlaste, keelatud organisatsioonide jms) omandi võõrandamise juhtumeid, võimaldamaks restitutsioonide määramist.[19]

Tänapäeval muuda

20. veebruaril 2022, neli päeva enne Venemaa laiaulatuslikku sissetungi Ukrainasse, võrdles Austria välisminister Alexander Schallenberg (Austria Rahvapartei) ORFi otse-eetris Ukraina kriisi anšlussi sündmustega. Schallenbergi sõnul olevat austerlased 1938. aastal "omal nahal tunda saanud", mida tähendab "üksi jäetud" olla. Poliitilised oponendid süüdistasid ministrit "vastuvõetamatus ajaloorevisionismis", Schnuschniggi režiimi õigustamises ja "vale ohvrimüüdi" levitamises. Kriitikutele vastates väitis Schallenberg, et ei pidanud silmas ohvriteesi, vaid viitas ajaloolistele tõikadele.[20]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Ewald Ehtreiber (2007). "Opferthese". Peter Gerlich, Oswald Panagl (toim). Wörterbuch der politischen Sprache in Österreich. Viin: öbvhpt. Lk 296–298.
  2. ↑ 2,0 2,1 Karl Vocelka (2002). Geschichte Österreichs. München: Wilhelm Heyne. Lk 297.
  3. ↑ "Moscow Conference. October, 1943. Joint Four-Nation Decklaration". Vaadatud 18.06.2022.
  4. ↑ 4,0 4,1 "Bundesrecht konsolidiert: Gesamte Rechtsvorschrift für Unabhängigkeitserklärung, Fassung vom 19.06.2022". Rechtsinformationssystem des Bundes. Vaadatud 19.06.2022.
  5. ↑ Ewald Ehtreiber (2007). "Vergangenheitsbewältigung". Peter Gerlich, Oswald Panagl (toim). Wörterbuch der politischen Sprache in Österreich. Viin: öbvhpt. Lk 446–448.
  6. ↑ Markus Haider (2007). "Anschluss". Peter Gerlich, Oswald Panagl (toim). Wörterbuch der politischen Sprache in Österreich. Viin: öbvhpt. Lk 31. Annexion Österreichs mit Hitlerdeutschland.
  7. ↑ Gerhard Jelinek (2018). "Es gab nie einen schöneren März". 1938. Dreißig Tage bis zum Untergang. Viin: Amalthea Signum. Lk 7. Okkupation der Alpenrepublik.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Karl Vocelka (2002). Geschichte Österreichs. München: Wilhelm Heyne. Lk 293–297.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Georg Christoph Berger Waldenegg (2002). "Das große Tabu! Historiker-Kontroversen in Österreich nach 1945 über die nationale Vergangenheit". eForum zeitGeschichte. Originaali arhiivikoopia seisuga 28.03.2022. Vaadatud 18.06.2022.
  10. ↑ Karl Vocelka (2002). Geschichte Österreichs. München: Wilhelm Heyne. Lk 298–300.
  11. ↑ Ewald Ehtreiber (2007). "Widerstand". Peter Gerlich, Oswald Panagl (toim). Wörterbuch der politischen Sprache in Österreich. Viin: öbvhpt. Lk 474.
  12. ↑ H. Uhl (2013). "From Discourse to Representation: Austrian Memory in Public Space". Narrating the Nation: Representations in History, Media, and the Arts. Berghahn Books. Lk 210.
  13. ↑ Karl Vocelka (2002). Geschichte Österreichs. München: Wilhelm Heyne. Lk 297, 303.
  14. ↑ Ewald Ehtreiber (2007). "Entnazifizierung". Peter Gerlich, Oswald Panagl (toim). Wörterbuch der politischen Sprache in Österreich. Viin: öbvhpt. Lk 117–119.
  15. ↑ Florian Oberhuber (2007). "Austrofaschismus". Peter Gerlich, Oswald Panagl (toim). Wörterbuch der politischen Sprache in Österreich. Viin: öbvhpt. Lk 55.
  16. ↑ Ewald Ehtreiber (2007). "Frischenschlager-Reder-Affäre". Peter Gerlich, Oswald Panagl (toim). Wörterbuch der politischen Sprache in Österreich. Viin: öbvhpt. Lk 145–146.
  17. ↑ 17,0 17,1 Ewald Ehtreiber (2007). "Waldheim-Affäre". Peter Gerlich, Oswald Panagl (toim). Wörterbuch der politischen Sprache in Österreich. Viin: öbvhpt. Lk 464–466.
  18. ↑ Moshe Zuckermann, toim (2003). Deutsche Geschichte des 20. Jahrhunderts im Spiegel der deutschsprachigen Literatur. Göttingen: Wallstein Verlag. Lk 148. ISBN 3-89244-685-7.
  19. ↑ "Historikerkomission der Republik Österreich". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. veebruar 2004.
  20. ↑ ""1938 am eigenen Leib erlebt" - Kritik an Schallenberg-Aussage in "ZIB 2"". DiePresse. Originaali arhiivikoopia seisuga 19.06.2022. Vaadatud 19.06.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link) (19.06.2022).
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ohvritees&oldid=6577461"