Ohverdus suunab siia; Andrei Tarkovski filmi kohta vaata artiklist Ohverdus (film).

Ohverdamine (eesti keeles arhailisemalt ka andmine, urjamine, kahjamine) on rituaalne tegevus, kus pakutakse üleloomulikele olenditele kingitusi, et saada vastutasuks õnnestumist mitmesugustes tegevustes.

Eesti rahvausund

muuda

Eestis oli väga tähtis ohverdamine majavaimule, muidu muutus tema heameelsed teod hoopis vastupidiseks ning perele negatiivseks. Ohverdamine leidis alati aset pühade paikade juures. Tavalisemad ohvrianded olid erinevad toiduained, näiteks putru, leiba, piima, võid, õlut jm. On aga teada, et vahest kasutati ka vereohvreid, kui majavaimule tapeti mõni väiksem loom (kukk, kana). Sageli olid ohvrianded esik- ehk uudseohvrid. Kombeks oli nimelt, et talupoeg alati andis talu kaitsvale üleloomulikule olevusele esimese "uudseosa" igast karja- või põllusaagist. Seda tänuks hea saagi eest ning ühtlasi sooviga edaspidiseks taluõnneks igas toimingus. Uudseosa ohverdamine oli ka tavaline teiste haldjate/vaimude suhtes.

Veejumal lubab ohvriandide eest inimestel suuri kalu püüda, päästab neid tormidest ega kisu nende püügiriistu katki. Peipsi ja Pihkva järve ühtimiskohast on teada üks huvitav ning ülejäänud Eestist erinev ohver, nimelt hobuseohver. Hobuse ohverdamine toimus nii, et tema kaela pandi kaks vana veskikivi, viidi ta järve keskele ning visati sisse. Kui juhtus, et hobune ära ei uppunud, oli see märk, et veejumal ei võtnud ohvrit vastu. Kui hobune ära uppus, oli see aga märk, et veejumal ohvri vastu võttis ning lubas rahvale kalaõnne.

Ohverdamine Põhjamaades

muuda

Ohvritoomine oli Põhjamaades nähtavasti juba ammu enne viikingiajastut. Teadaolevalt oli ohvritoomine Põhjala regioonis kesksel kohal. Kõige keerukamad rituaalid leidsid aset aastaaegade vahetumisel. Kõige suuremad sedalaadi kombetalitused toimusid tõenäoliselt Rootsis Uppsalas ja Taanis Lejeris. Neid kombetalitusi tuntakse kristlike autorite kirjelduste järgi, kes võivad küll edastada toimunud moonutatult, kuid kahes ülevaates nende kohta leidub silmatorkavaid sarnasusi.Pidustustel toodi ohvriks nii inimesi kui loomi. Sellised ohvritoomisüritused nii Uppsalas kui ka Lejeris olid igas mõttes erandlikud. Enamasti polnud ohvritalitused nii ulatuslikud ja taotlesid kellegi isiklikke eesmärke. Näiteks püstitasid mööda Volgat sõitvad russidest kaubitsejad oma jumalate puitkujusid ning ohverdasid neile head äriõnne paludes lambaid ja veiseid. Skandinaavias ei toodud ohvreid mitte ainult jumalatele, vaid ka vaimudele, keda arvati elavat koobastes, kaljudes ja koskedes. Iga jumal eelistas teatavat kindlat laadi kingitusi. Odini (võllapuude isand) ohvrid tavaliselt poodi või tapeti tema püha relva odaga. Viljakuse jumalale Frejle aga ohverdati täkkusid ja kulte. Kõlbasid nii inimeste valmistatud esemed kui ka elusolendid- järvedest, soodest ja mujaltki on välja toodud suurtes kogustes rituaalsete vigastustega relvi. Eesmärgiks näis olevat, sõltumata ohvrianni iseloomust, saada millegi väärtusliku annetamise eest jumala soosingu osaliseks.

Ohvritoomise viisidest

muuda
  Pikemalt artiklis Inimeste ohverdamine

Peaaegu kõikjal, kus on juttu inimohvrist, on läbivaks teemaks valu ja piin ning on öeldud, et ohvrid tapeti julma piinamisega. Piinarikas surm ja valu on läbivad teemad mitte ainult Põhja-Euroopas, vaid enam-vähem kõikjal maailmas, kus on inimohvrit toodud. Seega võib pidada seda universaalseks nähtuseks. Germaanlaste ja keltide juures on teada, et kuna inimesi ohverdati eri jumalaile, tuli ohvrid ka erinevalt hukata. Kõige levinum viis oli poomine või kägistamine, mida üldjuhul seostatakse Odinile ohverdamisega, kes ise oli samuti "poodud jumal". Ohver võidi visata alla kaljult (Freyrile), lõhkuda ohvri selgroog (Thorile) või ta uputada (näiteks Nerthusele).

Vaata ka

muuda

Välislingid

muuda
  Esivanemate ohverdamised – alliktekstid Vikitekstides