Inimeste ohverdamine

Inimeste ohverdamine on ühe või enama inimese peamiselt rituaalne tapmine ohvrianniks üleloomulikele jõududele (nt jumalatele). Tüpoloogiliselt on see lähedalt seotud loomade rituaalse tapmise ja üleüldise religioosse ohverdamisega. Inimesi on ohverdatud erinevates kultuurides läbi ajaloo. Ohvreid on enamasti tapetud selleks, et jumalaid, vaime ja surnuid lepitada või meelitada. Pärast pealiku surma tapeti ka tema teenijad, et nad isandat hauataguses elus edasi teenida saaksid. Mõnes hõimus levib kannibalism ja peaküttimine, mis on samuti inimohverdustega lähedalt seotud.[1] Rauaajal Vanas Maailmas praktiseeriti inimohverdamist aina vähem, klassikalise antiigi ajal peeti seda lausa barbaarseks. Inimeste ohverdamisega kaasnes veresüü.

Tänapäeval on loomade ohverdaminegi suurtest religioonidest peaaegu kadunud (või on uuesti kasutusel rituaalse tapmise näol) ja inimeste ohverdamine on ülimalt haruldane. Enamik religioone mõistab seda hukka ja nüüdisaegsed ilmalikud seadused käsitlevad seda kui mõrva. Ühiskondades, kus inimeste ohverdamist hukka mõistetakse, nimetatakse seda rituaalseks mõrvaks.[2][3]

Inimeste ohverdamine Eestis muuda

Arheoloogiliselt on inimohverdamise jälgi keeruline tuvastada, kuid konteksti ja luude põhjal võib neid oletada. 500−200 aastat eKr pärinevatest Tõugu kivikalmetest on leitud täiskasvanu koljutükke koos loomaluudega, mis viitavad võimalikule inimeste ohverdamisele ja/või kannibalismile. Viiteid on leitud ka mujalt, kuid kõik niisugused Eesti leiud pärinevad Põhja-Eestist, enamasti Virumaalt.[4]

Teateid eestlaste inimohverdamisest leidub ka kirjalikes allikates, varajasim niisugune teos on Bremeni Adami 11. sajandi lõpul kirja pandud "Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificium" ("Andmed Hamburgi kirikuvürstidest"). Seal väidetakse, et Kuramaa saare taga on saar nimega Aestland (Eesti), mille elanikud ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel austavad nad draakoneid ja linde (dracones adorant cum volucribus), kellele ohverdatakse kaupmeestelt ostetud inimesi. Ohvrid peavad olema terved, sest muidu ei pruugi draakon neid vastu võtta. (XVII ptk)

Saaremaalt Viidumäelt on avastatud 6.−8. sajandist pärinev inimeste ohverdamise paik.[5] Samuti on rahvajuttudes lugusid inimeste ohverdamistest Panga pangal:

"Mustjala Panga järsk ja kõrge paekallas on olnud ammuseks ohverdamiskohaks. Muiste viidi merejumalale igal aastal lepitusohvriks üks inimene, hiljem iga seitsme aasta tagant üks härg, siis lehm, siis siga, viimaks lammas (lükati alla). Hiljem hakati ohverdama õlut ja viina, kallates seda paadist merre. Pangal olevat olnud kunagi ka puusammas või jumalakuju, kuhu kalaõnne pärast ohvreid viidud."[6]

Pastor Martin Körberi andmetel mäletas rahvas 19. sajandi keskpaiga Saaremaal veel kunagist inimohverduste kommet. Tuntuim ohverduskoht olnud ohvrimägi Kaarma maalinna lähedal. Seal ohverdatud nii kohalikke kui ka sõjavange, mujal aga üksnes sõjavange. Körberi järgi hävitati Kaarma ohvrimägi mõisnike poolt 17. sajandi lõpus.[7]

Ka "Henriku Liivimaa kroonikas" on teateid eestlaste inimohverdamistest ja kannibalismist. Viimane ilmnes äärmusliku abinõuna kriitilistel momentidel, mil söödi vaenlase südant, et tema väge omandada.

Ümera lahingu kirjelduses teatab kroonik muuseas: " [---] eestlased olid võtnud kinni sakslasi, liivlasi ja lätlasi ning mõned neist lihtsalt tapnud, teised praadinud elusalt ja mõned kiskunud riietest paljaks ja teinud nende selja peale mõõkadega risti ning lõiganud pärast kõrid maha" (XIV: 8).

Henriku kroonikas ei ole ohvrisaajaks enam draakon ega lind, vaid ohver tuuakse oma jumalaile (diis suis).

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Michael Rudolph (2008). Ritual Performances as Authenticating Practices. LIT Verlag Münster. p. 78. ISBN 3825809528.
  2. "Boys 'used for human sacrifice'". BBC News. 2005-06-16. Retrieved 2010-05-25.
  3. "Kenyan arrests for 'witch' deaths". BBC News. 2008-05-22. Retrieved 2010-05-25.
  4. Inimohver eesti eelkristlikus usundis. Tõnno Jonuks
  5. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. juuni 2017. Vaadatud 11. juunil 2017.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  6. https://www.maavald.ee/kuvavoistlus/10225/panga-pank-823
  7. Martin Körber, Oesel einst und jetzt. Bd. 3, Die Kirchspiele Mohn, St. Johannis, Karmel, Kergel, Karris und Runö, 1915

Välislingid muuda

  Esivanemate ohverdamised/Inimeseohver – alliktekstid Vikitekstides