Nora Peets

Leonora Peets (neiuna Leonora Erbak; 25. juuli 1898 Tallinn – 11. august 1995 Marignane) oli eesti prosaist ja ajakirjanik.

Ta sündis Tallinnas raudteetehase katelsepa tütrena, õppis saksakeelses tütarlastekoolis ja lõpetas aastal 1917 Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi. Aastatel 1919–1922 õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas (ei lõpetanud), töötades ka õpetajana Tartu 2. Algkoolis (asus Lev Tolstoi tänaval). Ta oli ENÜS Ilmatari liige.

Pärast ülikoolist äratulekut elas ta lühikest aega Varblas ja Vigalas ning aastatel 1923–1927 Tallinnas. Kuna abikaasal avastati tuberkuloos, viibis ta koos abikaasaga Itaalias terviseparandusel. Aastal 1927 likvideeris abielupaar Tallinna elamise ja elas aastatel 1927–1929 Alžeerias. Aastal 1929 elas ta koos abikaasaga ajutiselt Grenoble'is. Aastatel 1929–1974 elas ta abikaasaga Marrakechis. Aastatel 1974–1995 elas ta Prantsusmaal Bouches-du-Rhône'i departemangus Istres'i ringkonnas Marignane'is, kus ta ka suri.

Ajakirjanduslikku tegevust alustas ta aastal 1932 ajalehes Vaba Maa, kus ilmus ka novell "Seitsmes naine". Aastal 1955 hakkas ta avaldama novelle pagulasajakirjas Triinu. Aastal 1983 ilmus temalt 29 novelliga kogu "Maroko taeva all". Tema novelle on avaldanud ka ajakiri Looming (aastatel 1989 ja 1992).

Tunnustus

• 1984 Henrik Visnapuu preemia ("Maroko taeva all")

Isiklikku

Ta oli aastast 1922 abielus Rudolf Peetsiga. Tema õemees oli veterinaararst Karl Taagepera, õepoeg on füüsik ja politoloog Rein Taagepera.

Kirjandus

• Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, 2000, lk. 403