Nikolai Kristoffel

Nikolai Kristoffel (5. märts 1932 – 12. märts 2022) oli Eesti füüsik, Tartu ülikooli emeriitprofessor.

1955. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli teoreetilise füüsika eriala cum laude'ga ja astus kohe aspirantuuri. 1959. aastal sai ta Tartu Riiklikus Ülikoolis füüsika-matemaatika kandidaadi kraadi. 1967. aastal kaitses Leningradis füüsikadoktori väitekirja.

Aastatel 1976−1997 juhtis ta Tartu ülikoolis tahkiseteooria sektorit ja laborit. Ühtlasi oli ta seal eri aegadel õppejõud, algul assistendi ja hiljem professorina.

Ta tegutses külalisprofessori ja uurijana ka Stuttgardi, Karlsruhe, Milano ja Kenti ülikoolides ning Max Plancki tahkiseuuringute instituudis Stuttgardis. Alates 1997. aastast oli ta Tartu Ülikooli emeriitprofessor.

Nikolai Kristoffel on teinud uurimistöid eri valdkondadest, näiteks defektidega kristallid, struktuursed faasisiirded ja ferroelektrikud, kristallvõre lokaalne dünaamika, tahkiste spektroskoopia ja optilised efektid ning ülijuhtivus, mis on ta saanud silmapaistvalt olulisi tulemusi.

Tartu Ülikooli füüsika instituudis töötas ta kuni 2018. aastani.

Tunnustus

• 2004 Eesti Vabariigi teaduspreemia
• 2000 Eesti Füüsika Seltsi aastapreemia
• 1997 Tartu Ülikooli suur medal
• 1985 Eesti Vabariigi teaduspreemia
• 1976 professori kutse teoreetilise füüsika alal
• 1965 Eesti Vabariigi teaduspreemia
• 1963 vanemteaduri kutse

Male

Nikolai Kristoffel on silma paistnud ka maletajana. Ta on kuulunud kirimales Eesti koondisse ja aastal 2000 andis rahvusvaheline kirimaleföderatsioon talle rahvusvahelise seeniormeistri tiitli.