Vikipeedia

Neli temperamenditüüpi

Neli temperamenti on protopsühholoogiline teooria, mille kohaselt eksisteerib neli fundamentaalset isiksusetüüpi:

Enamik käsitlusi peab võimalikuks ka mitme tüübi segu.

Vana-Kreeka füsioloogi Hippokratese (460–370 eKr) meditsiiniteoorias oli neljal temperamendil oluline roll, olles osa antiikaegsest meditsiinilisest humorismi (lad k humor, 'niiskus, vedelik') kontseptsioonist[1], mille kohaselt kehavedelikud mõjutavad isiksust ja käitumist. Hilisemad avastused biokeemias on viinud nelja kehamahla teooriast loobumiseni, kuigi mingil määral on neljane isiksuseomaduste eristamine ka tänapäeva isiksuseteooriatele mõju avaldanud.

Ajalugu ja areng muuda

Temperamenditeooria juured ulatuvad antiikaegsesse nelja kehavedeliku teooriasse, täpsemalt Egiptusse[2] või Mesopotaamiasse[3]. Eelkõige oli see aga Hippokrates, kes arendas selle lähenemise meditsiiniteooriaks, mille kohaselt emotsioonid ja käitumine sõltuvad selliste kehamahlade nagu veri, kollane sapp, must sapp ja lima tasakaalust, täpsemalt nende rohkusest või puudusest. Keiser Marcus Aureliuse ihuarst ja tuntuim Rooma riigi arstiteadlane Galenos (129 – u 200 või u 216 pKr) arendas Hippokratesele omistatud teooria edasi õpetuseks neljast temperamendist (lad k temperamentum, 'õige segu', 'paras mõõt')[1]. Otsides käitumise füsioloogilisi aluseid, arendas Galenos temperamenditüpoloogia välja teoses "De temperamentis". Temperamenditüübid klassifitseeris ta vastavalt kuumaks/külmaks ja niiskeks/kuivaks, tulenevalt nelja elemendi teooriast[4]. Nende kvaliteetide vahel oli kas tasakaal või domineerisid ühed teiste üle. Kokku oli sellise tüpoloogia alusel võimalik määratleda üheksat temperamenditüüpi. Ideaalse inimtüübi puhul olidki kõik neli elementi omavahel tasakaalus. Teise nelja, vähem ideaalse tüübi puhul domineeris üks kvaliteet teiste üle ning ülejäänud nelja puhul domineeris üks kvaliteedipaar, nt soe ja niiske, jaheda ja kuiva üle. Vastava kehavedeliku domineerimise järgi jagunesid temperamenditüübid sangviinikuks, koleerikuks, melanhoolikuks ja flegmaatikuks.[5][6]

Pärsia õpetlane Avicenna (980–1037 eKr) arendas vastavat teooriat edasi "Arstiteaduse kaanonis" (mitmes keskaegses ülikoolis levinud meditsiiniline tekst). Nii haarasid temperamendid ka emotsionaalseid aspekte, vaimset võimekust, moraalseid hoiakuid, eneseteadvust, liikumist ja und.[7] Nicholas Culpeperi (1616–1654) käsitluses tuginesid kehalised protsessid kehamahlade tegevusele, mis samas juhindusid astroloogilistest printsiipidest[8], mille järgi oli võimalik seletada, kuidas kosmos avaldab mõju inimese füsiognoomiale ja isiksusele[9]. Culpeperi käsitluse järgi oli samuti võimalik, et osadel inimestel on üks domineeriv temperament, samas kui teised omavad segu kahest temperamenditüübist[10]. Immanuel Kant (1724–1804), Rudolf Steiner (1861–1925), Alfred Adler (1879–1937), Erich Adickes (1866–1925), Eduard Spranger (1914), Ernst Kretschmer (1920) ja Erich Fromm (1947) on kõik teoretiseerinud nelja temperamendi üle, kasutades küll nende kohta mõnevõrra erinevaid nimetusi. Nende käsitlused ja ideed vormisid põhjalikult tänapäeva arusaamu isiksusest ja temperamendist.

Tänapäeva käsitlusi muuda

Hans Jürgen Eysenck (1916–1997) oli üks esimestest psühholoogidest, kes analüüsis individuaalseid erinevusi ja sealhulgas ka isiksust, kasutades faktoranalüüsi. Oma uuringutest järeldas ta, et temperamendil on bioloogiline alus. Tegurid, mille Eysenck oma raamatus "Isiksusedimensioonid"[11] välja pakkus, olid neurootilisus (kalduvus kogeda negatiivseid emotsioone) ja ekstravertsus (kalduvus nautida positiivseid ning iseäranis sotsiaalseid sündmusi). Ta tegi tähelepaneku, et selline jaotuvus sarnaneb mõningal määral antiikaegse temperamendikäsitlusega. Hiljem lisandus Eysencki käsitlusse kolmanda isiksusedimensioonina ka psühhotism.[12] Tänapäeva levinuimas suure viisiku isiksuseteoorias on neurootilisus ja ekstravertsus siiani pisut modifitseeritud kujul esindatud, samas käsitlus tervikuna erineb oluliselt antiikaegsest neljasest temperamenditüpoloogiast. Teised uurijad on arendanud Eysencki lähenemisega sarnaseid süsteeme, millest mitmed ei kasuta täpselt samu nimetusi isiksusetüüpidele ega ole ka sisult üks ühele algsete teooriate sarnased. Alternatiivseteks lähenemisteks neljasele isiksuseteooriale on näiteks William Moulton Marstoni arendatud DiSC-teooria[13], mida kasutatakse tööpersonali isiksuse hindamisel tänapäevalgi. Teine levinud ja osalt neljasest temperamenditüübi teooriast mõjutusi saanud populaarne personalivaliku ja -hinnangu test on Myers-Briggsi tüüpide indikaator. Paremate psühhomeetriliste näitajate tõttu eelistavad teadlased küll pigem suure viisiku teooriat, mis ei jaga isiksust tüüpideks, vaid kirjeldab seda dimensionaalsete omaduste järgi.[14]

Neli temperamenti kultuuris muuda

Nüüdisajal võib leida neljast temperamenditüübist lähtuvaid isiksusekäsitlusi antroposoofiast lähtuvates liikumistes, näiteks Waldorfi kooli kontseptsioonis. Kristlik kirjanik Tim LaHaye on püüdnud antiikaegset käsitlust enda raamatutes uuesti populariseerida[15][16]. 1946. aastal lõi George Balanchine koreograafia balletile "Neli temperamenti", millele kirjutas muusika Paul Hindemith. Nii muusika kui ka ballett jaotuvad viieks osaks, millest neli kannavad pealkirja "Melanhoolne", "Sangviiniline", "Flegmaatiline" ja "Koleeriline". Taani helilooja Carl Nielseni Sümfoonia nr 2 (1901–1902), Op. 16 pealkirjaga "Neli temperamenti" on samuti struktureeritud nelja antiikaegse temperamenditüübi järgi. Ka kirjanik Émile Zola teos "Thérèse Raquin" põhineb osaliselt neljal temperamenditüübil.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 Kaarina, R. (2016). Hippokrates, kehavedelikud ja temperamendid. Akadeemia, 28(12), 2110–2111.
  2. ↑ van Sertima, I. (ed) (1992). The Golden Age of the Moor. Transaction Publishers, 17.
  3. ↑ Sudhoff, K. (1926). Essays in the History of Medicine. New York: Medical Life Press, 67, 87, 104.
  4. ↑ Boeree, C. G. (2002). Early Medicine and Physiology. Kasutatud 2.05.2017.
  5. ↑ Osborn L. Ac., David K. (2015). Inherent Temperament. Kasutatud 2.05.2017.
  6. ↑ Kagan, J. (1998). Galen's Prophecy: Temperament In Human Nature. New York: Basic Books.
  7. ↑ Lutz, P. L. (2002). The Rise of Experimental Biology: An Illustrated History. Totowa, New York: Humana Press, 60.
  8. ↑ Culpeper, N. (1653). An Astrologo-physical Discourse of the Human Virtues in the Body of Man; Both Principal and Administering. The English Physician and Family Dispenstory (tõlk Deborah Houlding, Skyscript, 2009).
  9. ↑ Culpeper, N. (1655). Semeiotica Urania, or Astrological Judgement of Diseases. London. (Uustrükk: Nottingham: Ascella, 1994).
  10. ↑ Greenbaum, D. G. (2005). Temperament: Astrology's Forgotten Key. Bournemouth: Wessex Astrologer, 42, 91.
  11. ↑ Eysenck, H. J. (1998). Dimensions of Personality. New Brunswick, New Jersey: Transaction Publishers.
  12. ↑ Eysenck, S. B. G. ja Eysenck, H. J. (1968). The measurement of psychoticism: a study of factor stability and reliability. British Journal of Social and Clinical Psychology, 7, 286–294.
  13. ↑ Everything DiSC. A Wiley Brand. Kasutatud 2.05.2017.
  14. ↑ Furnham, A. ja Crump, J. (2005). Personality Traits, Types, and Disorders: An Examination of the Relationship Between Three Self-Report Measures. European Journal of Personality, 19, 167–184.
  15. ↑ LaHaye, T. (1966). The Spirit Controlled Temperament. Carol Stream, Illinois: Tyndale House Publishers.
  16. ↑ LaHaye, T. (1984). Your Temperament: Discover Its Potential. Wheaton: Tyndale House Publishers.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Neli_temperamenditüüpi&oldid=6513251"