Rahvusvaheline naistepäev

See artikkel räägib tähtpäevast; roosisordi kohta vaata artiklit Naistepäev (roos)

Rahvusvaheline naistepäev, mida tähistatakse iga aasta 8. märtsil, keskendub naiste õiguste eest võitlemisele, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse, naiste reproduktiivõiguste ja naiste vastase vägivalla teemadele.^[1]

Üldist

Rahvusvaheline naistepäev on päev, millega tähistatakse naiste sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi ja poliitilisi saavutusi ühiskonnaelus. Naistepäev tähendab samuti üleskutset tegutseda soolise võrdväärsuse tagamise nimel.^[1]

ÜRO alustas 1975. aastal, mis oli kuulutatud rahvusvaheliseks naiste aastaks, naistepäeva tähistamist. 1977. aastal kutsus ÜRO Peaassamblee liikmesriike üles tähistama seda päeva naiste õiguste ja rahvusvahelise rahu päevana lähtudes oma ajaloolistest traditsioonidest ja rahvuslikest tavadest.^[2] Sellest ajast alates on igal aastal ÜRO ja suur osa maailmast naistepäeva tähistanud, kusjuures igal aastal on keskendutud konkreetsele teemale või küsimusele naiste õiguste tagamisel. Näiteks 2023. aastal oli teemaks naiste võrdõiguslikkus ja võrdsus^[3], 2024. aastal oli tähelepanu all naistesse investeerimine ja soolise võrdõiguslikkuse saavutamise kiirendamine. 2025. aastal kutsuti üles tegutsema egiidi "Kõigi naiste ja tüdrukute jaoks: Õigused. Võrdõiguslikkus. Võimsus" all.^[4]

Ajalugu

Rahvusvahelise naistepäev on seotud töölisliikumistega. Näiteks on tähtpäeva seostatud 1908. aasta 28. veebruariga, kui New Yorgi mitme tekstiilitoodete vabriku sisserändajatest naistöölised nõudsid endale lühemat tööpäeva ja raskete töötingimuste parendamist, korraldades streigi nimetusega "Woman's Day". Osaliselt saavutati tööandjatelt nõudmiste rahuldamine.

1911. aasta märtsis ühe New Yorgi tekstiilitehase üheksakorruselises hoones juhuslikult puhkenud tulekahjus hukkus 123 naist ja 23 meest, kuna hoone ei vastanud tuleohutuse nõuetele, lisaks olid väljapääsud piiratud töötajate poolsete varguste kartuses. Juhtum näitas avalikkusele korruptsiooni ja korporatiivse võimu kuritarvitamist ning käivitas suurema töötajate liikumise oma õiguste eest.^[5] USA sotsialistide esindajad moodustasid komitee, mis kutsus üles määrama igal aastal ühe päeva, millal võidelda naiste valimisõiguse eest.

Augustis 1910. aastal korraldati Kopenhaagenis rahvusvaheline naiste konverents, mis eelnes Teise Internatsionaali kongressile. Inspireerituna osaliselt Ameerika sotsialistide tegevusest, tegid Clara Zetkin, Käte Duncker ja teised saksa delegatsiooni esindajad ettepaneku korraldada iga aastal "eriline naistepäev", kuid sellel konverentsil kuupäeva täpsustatud. Delegaadid (100 naist 17 riigist) nõustusid ideega kui strateegiaga edendada naistele valimisõiguse tagamist. 19. märtsil 1911 tähistas naistepäeva esimest korda rohkem kui miljon inimest Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis.^[6]

Rahvusvahelisel naistepäeval esialgu kindlat kuupäeva ei olnud, kuigi seda tähistati üldiselt veebruari lõpus või märtsi alguses. Ameeriklased jätkasid veebruarikuu viimasel pühapäeval "Woman's Day" päeva tähistamist. Venemaa ühines rahvusvahelise naistepäeva korraldamisega esimest korda 1913. aastal, veebruarikuu viimasel laupäeval. 1914. aastal peeti Saksamaal esimest korda 8. märtsil rahvusvahelist naistepäeva – võib-olla põhjusel, et see kuupäev langes sel aastal pühapäevale.^[7]

Kuni 1960. aastate keskpaigani oli rahvusvaheline naistepäev peamiselt kommunistlik püha. Sellest ajast, kui teise laine feministlik liikumine päeva tähistama hakkas, on rahvusvahelisest naistepäevast saanud naiste õiguste eest võitlemise päev, kus olulisteks teemadeks võrdse palga ja võrdsete majanduslike võimaluste kõrval on ka sooline võrdõiguslikkus laiemalt, reproduktiivõigused ja naiste vastase vägivalla ennetamine.

Naistepäev Nõukogude Liidus

Pärast Vene revolutsiooni hakkasid bolševikud tähistama rahvusvahelist naistepäeva 8. märtsil, kuna see tähistas revolutsiooniliste muutuste algust Venemaal, kui 8. märtsil 1917 toimus Petrogradis naistekstiilitöötajate algatusel ülelinnaline meeleavaldus.^[7]

Naistepäev integreeriti uue ja neutraalse pühana Nõukogude Liidus tähistatavate pühade hulka. Peagi algas selle äge politiseerimine. 1930. aastatel hakati päeva ajakirjanduse toetusel laialt tähistama, 1936. aastast algas emarolli väärtustamine ja emakangelaste kujundamine, emadusest ja emadest kirjutamine ja konkreetsete isikute esiletõstmine. Nõukogude Liidus kujunes kiiresti välja emakultus. Aga mitte ainult seal: Teise maailmasõja eel ja ajal oli emadus hinnatud muudeski riikides ja samasugune propaganda oli käivitatud näiteks Saksamaal.

Seda päeva tähistati riikliku tähtpäeva või riigipühana kogu Nõukogude Liidu eksisteerimise aja vältel. 8. mail 1965 kuulutas NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium oma dekreedi alusel rahvusvahelise naistepäeva riigipühana puhkepäevaks, "austamaks nõukogude naiste silmapaistvaid saavutusi kommunismi ehitamisel, kodumaa kaitsmisel Suure Isamaasõja sõja ajal, nende kangelaslikkust ja omakasupüüdmatust nii rindel kui ka kodus ning nende suure panuse eest rahvaste sõpruse tugevdamisse ja rahuvõitlusse."^[8]

Naistepäev tähendas koosviibimisi töökohtades ja pidu pereringis. East ja staatusest sõltumata kingiti naistele ja neidudele lilli. Nagu vanade kevadtalviste naistepühade puhulgi, oli tavaks, et naiste töö teevad sel päeval mehed. Osteti torti ja korraldati peolaud. Üsna lahutamatult kuulus selle päeva juurde ka mõni kangem jook.

Naistepäev Eestis

8. märtsi tähistamise traditsioon ulatub Eestis tagasi Nõukogude aega. Siis oli see vaba päev ja seda tähistati riigipühana. Samal ajal hindasid eestlased pereringis emadepäeva rohkem kui naistepäeva.

Naistepäev saavutas Eestis oma kõrgpunkti 1960.–1980. aastatel. Tollal kingiti naistele palju lilli, aga saadeti ka temaatilisi tervitus- ja õnnitluskaarte, mille valik oli suur. Püha tähistati laialdaselt paljudes ettevõtetes ja töökohtades.^[9]

Eestis oli naistepäev viimati riigipüha 1990. aastal. Eesti taasiseseisvumisest alates oli 8. märts, mida seostati otseselt nõukogude aja veidrustega, mõneks ajaks muutunud pilkamisobjektiks. Naistepäeva tähistas Eestis jätkuvalt peamiselt venekeelne elanikkond. Kümnendi lõpuks oli üldsuse suhtumine naistepäeva muutunud paremaks ja naljad vajusid minevikku. Pärast seda hakkasid traditsioonid taastuma. Taas sai tavaks kinkida naissoost sõpradele ja töökaaslastele lilli (sümboolne lill on tulp), lähedastes suhetes olevad inimesed teevad ka väärtuslikumaid kingitusi. Mõnes ettevõttes tähistatakse päeva pidulikumalt. Toimuvad üritused ja juhtkonna äranägemisel võib tööpäeva lühendada, kuigi see ei ole kohustuslik.

Eestis on 8. märts tavaline (töö)päev. Riigikogu lükkas 23. oktoobril 2001 napi häälteenamusega tagasi opositsiooniparteide ettepaneku kuulutada 8. märts taas riigipühaks ja töövabaks päevaks. Sellest hoolimata tähistatakse tänapäeval naistepäeva ka Riigikogus.^[9]