Ava peamenüü


Nõrgamõistuslikkus ehk vaimne alaareng on kõikide psüühiliste funktsioonide eakohasest aeglasem areng koos intelligentsuse (tunnetuse, kõne, motoorika, ja sotsiaalsete võimete) madala tasemega. Nõrgamõistuslikkusega võib kaasneda ka mõni muu vaimne või psüühiline puue. Vaimse alaarengu tekkepõhjuseid on mitmeid. Näiteks esinevad vaimse arengu häired autismi, epilepsia ja veel paljude neuroloogiliste haiguste puhul. Enamusel jääb põhjus ebaselgeks.[1]

Nõrgamõistuslikkus karistusseadusesRedigeeri

Tsiviliseeritud maailmas tehakse psüühiliselt haigetele või psüühiliste puuetega isikutele erandeid karistusõiguslikus õigusemõistmises. Termin nõrgamõistuslikkus esineb tänapäeval ainult Eesti seaduses, KarS § 34. KarS § 34 kohaselt nõrgamõistuslik inimene ei ole süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või arusaamisest. [2]Ainult kohus saab määrata kohtuekspertiisi, kus kohtupsühhiaater teeb psühhiaatrilise hinnangu koos juurdekuuluvate kliiniliste asjaoludega.

Nõrgamõistuslikkus psühholoogiasRedigeeri

Psühholoogias ja psühhiaatris kasutatakse tänapäeval terminit vaimne alaareng.[3] Intellekti taset on võimalik kindlaks teha kolmel viisil: kliinilised uurimisandmed, adaptiivse käitumise tase ja testuuringud. [4]

RHK-10 järgi eristatakse järgmised astmeid ja eristamise kriteeriumiteks on inimese IQ:

1. Kerge vaimne alaareng (F70)

2. Mõõdukas vaimne alaareng (F71)

3. Raske vaimne alaareng (F72)

4. Sügav vaimne alaareng (F73)

ViitedRedigeeri