Maximiliano (Mehhiko keiser)

Maximiliano (hispaania Fernando Maximiliano José María de Habsburgo-Lorena; saksa Ferdinand Maximilian Joseph von Habsburg; 6. juuli 1832 Schönbrunni loss, Viin19. juuni 1867 Cerro de las Campanas, Santiago de Querétaro, Mehhiko) oli Mehhiko keiser aastatel 1864–1867.

Maximiliano I
Maximiliano I
Franz Xaver Winterhalteri maal keiser Maximilianist
Mehhiko keiser
Ametiaeg
10. juuni 1864 – 19. juuni 1867
Eelnev Monarhia taasloodi
(Benito Juárez, Mehhiko president)
Järgnev Monarhia kaotati
(Benito Juárez, Mehhiko president)
Isikuandmed
Sünninimi Ferdinand Maximilian Joseph Maria von Habsburg-Lothringen
Sünniaeg 6. juuli 1832
Schönbrunni loss, Viin, Austria keisririik
Surmaaeg 19. juuni 1867
Cerro de las Campanas, Santiago de Querétaro, Mehhiko
Abikaasa Carlota
Vanemad
Autogramm

Ferdinand Maximilian Josephi noorus

muuda

Hilisem Mehhiko keiser Maximiliano sündis Ferdinand Maximilian Joseph von Habsburgina Austrias keisri Franz Josephi ja ertshertsogi Karl Ludwigi vennana. Ta oli 1850. aastatel Austria mereväe juht ja moderniseerija ning 1857–1859 Austria Itaalia-valduste asevalitseja. Teda peeti suhteliselt liberaalseks.

Ferdinand Maximilian Joseph von Habsburg lasi ta end aga meelitada Prantsuse keisri Napoleon III Mehhiko-avantüüri, mistõttu pidi loobuma troonipärimisõigusest Austrias. Tema vanem vend ja enamus ülejäänud perekonnast olid selle vastu, kuid Franz Josephi varjust iga hinna eest välja paista üritav andekas Maximilian sellest ei hoolinud. Maximilian läks koos Prantsuse vägedega Mehhikosse, kus ta keisriks kuulutati.

Maximiliano Mehhiko keisrina

muuda

Paari aasta pärast kukkus Napoleoni üritus seal läbi ning Maximilian jäi saatuse hooleks. Veebruaris 1867 said ta viimased väed Mehhiko vägedelt lüüa; ta võeti kinni ja paigutati Santiago de Querétaros vanglasse. Pärast ebaõnnestunud põgenemiskatset 11. mail mõisteti ta surma ja hukati. Hulk euroopa kultuuri- ja poliitikategelasi, sealhulgas Victor Hugo ja Giuseppe Garibaldi, palusid Mehhiko uue valitsuse juhilt Benito Juárezelt Maximilianile armu, kuid Juárez käskis Maximiliani hukata selle märgiks, et mehhiklased suhtuvad interventidesse halvasti. Temaga koos hukati ka kindralid Miguel Miramón ja Tomás Mejía Camacho.

Ta surnukeha viidi hiljem Austriasse ja ta on maetud Viini kaputsiinide kiriku keiserlikku krüpti. Ta hukkamispaika on püstitatud mälestuskabel.

Isiklikku

muuda

Maximilian abiellus Belgia printsessi Marie Charlotte Amélie Augustine Victoire Clémentine Léopoldine Saxi-Coburg-Gothaga, keda hüüti Carlotaks. Neil ei olnud lihaseid lapsi, kuid nad lapsendasid Mehhiko eelmise keisri Agustín I pojapojad Agustín de Iturbide y Greeni ja Salvador de Iturbide y de Marzáni. 1866. aastal varises Carlota psüühiliselt kokku ja seda on nimetatud ka vaimuhaiguseks. Samal aastal sõitis ta Euroopasse poliitilist ja sõjalist toetust otsima; neid ta ei saanud, ent jäi ellu. Ka tema lapsed jäid ellu.

Kirjandus

muuda
  • Võitlus Mehhiko pärast : keiser Maximilian tema erasekretäri mälestustes. Koostanud ja toimetanud Konrad Ratz. Saksa keelest tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn, Olion, 2001

Välislingid

muuda
Eelnev
Augustín I
Mehhiko keiser
1864–1867
Järgnev
puudus