Maria Sibylla Merian

Maria Sibylla Merian (2. aprill 1647 Frankfurt – 13. jaanuar 1717 Amsterdam) oli saksa loodusteadlane ja illustraator, kes uuris taimi ja putukaid ning tegi neist detailseid joonistusi. Tema üksikasjalikud vaatlused ja märkmed liblikate moondest andsid suure panuse entomoloogiasse.

Maria Sibylla Merian
Sünniaeg	2. aprill 1647 Frankfurt (Saksa-Rooma riik)
Surmaaeg	13. jaanuar 1717 (69-aastaselt) Amsterdam (Hollandi Vabariik)
Amet	entomoloog, lepidopteroloog, botaanik, loodusteadlane, maalikunstnik, illustreerija, botaanikaillustraator, graafik, kunstnik

Maria Sibylla Merian (autoportree)

Elukäik

Perekond ja noorus

Maria sündis Šveitsi päritolu kirjastaja ja graveerija Matthäus Meriani peres. Kui Maria oli kolmeaastane, suri tema isa. Aasta hiljem abiellus ema kunstnik Jacob Marelliga, kes õpetas Mariale joonistamist ja maalimist. 13-aastaselt joonistas Maria esimesed pildid putukatest ja taimedest, mis ta oli kätte saanud ja korjanud. Kõigepealt hakkas ta uurima siidiusse ning veendus, et ussidest kasvavad ilusad liblikad, ja et ka teised röövikud muutuvad kenadeks liblikateks.

1665. aastal abiellus ta kasuisa õpipoisi Johann Andreas Graffiga. Neil sündis kaks tütart: Johanna Helena (1668) ja Dorothea Henriette (1678).

Nürnberg, Frankfurt, Madalmaad

1670. aastal kolis perekond Nürnbergi, kus Maria asutas tikkimis- ja maalimiskooli. Aastatel 1675–1679 andis ta välja raamatu "Blumenbuch" ("Lilleraamat"), kus oli joonistatud tikkimisnäidiseid. 1683. aastal ilmus temalt "Der Raupen wunderbare Verwandlung" ("Tõukude imepärane moone"), mis sisaldas tema paarikümne aasta joonistusi ja eskiise.

1681. aastal naasis abielupaar Frankfurti. 1685. aastal jättis Maria oma mehe maha. 1690 suri Maria ema ja Maria siirdus Hollandisse. Nad ühinesid labadistidega, kelle usulised vaated nõuavad tsölibaati. 1692. aastal lahutas Johann Andreas Graff abielu ametlikult.

Joonistus, kus on kujutatud liblikate metamorfoosi ehk moonet, 1705

Merian töötas taimejoonistajana. Ta avaldas kolm kogumikku taimegravüüridega, vastavalt 1675, 1677 ja 1680. Pärastpoole uuris ta putukaid, pidades ja jälgides elus isendeid, ning joonistas putukate moonet. Tema ajal oli ebatavaline, et keegi tunneks huvi putukate vastu, mida üldiselt peeti kuradi loominguks. Seetõttu oli putukate moone suuresti tundmatu. Merian kirjeldas 186 putukaliigi elutsüklit, kogudes tõendeid, mis käisid vastu tol ajal levinud arvamusele, et need elajad sigivad muda seest. Kuigi õpetlased teadsid rööviku moondest liblikaks, oli see tavalistele inimestele suuresti tundmatu.

Meriani teadustööd said kõrgseltskonnas üsna populaarseks, kuid teadusringkonnad ei pööranud neile tähelepanu, sest Merian ei avaldanud oma töid ladina keeles.

Suriname

Koos tütrega reisis ta Surinamesse, kus tegid taimevaatlusi ja joonistusi. Tol ajal oli ebatavaline, et keegi, seda enam naine, sõidab kolooniasse, et seal töötada, putukaid otsida ja kollektsioneerida. Teaduslikud ekspeditsioonid üldse olid tollal peaaegu tundmatud.

Surinames avastas Meriam hulga tollal tundmatuid taimi ja putukaid. Ta õppis oma leide tundma, klassifitseeris neid ja kirjeldas üksikasjalikult. Tema liblikate liigitus käibib tänapäevani. Ta kogus ka indiaanlaste taime- ja loomanimetusi, sest eurooplastel nende kohta oma nimetus sageli puudus, ja kirjeldas, kuidas indiaanlased taimi kasutavad. Ta joonistas muidki loomi, näiteks madusid, ämblikke ja iguaane. Ta andis nime linnutapikule, kujutades seda oma joonisel koos äsjapüütud linnuga, aga tänapäevani pole teada ainsatki juhtu, kus linnutapik oleks tegelikult linnu püüdnud.

Tagasi Euroopas

1701. aastal sundis malaaria Meriami Hollandisse naasma. 1705. aastal ilmus temalt raamat "Metamorphosis insectorum Surinamensium" ("Suriname putukate moone"). Oma kollektsiooni müüs ta maha.

1715. aastal elas ta üle rabanduse, mis jättis ta osalt halvatuks. Hiljem oli ta registris kirjas kerjusena. Ta suri 13. jaanuaril 1717 ning tütar Dorothea avaldas pärast seda ema viimase teose "Erucarum Ortus Alimentum et Paradoxa Metamorphosis".

Muud

Maria Sibylla Meriani järgi on nime saanud järgmised taksonid:

• Lõuna-Aafrika võhumõõgaline sigi-suulumõõk Watsonia meriana
• Lõuna-Ameerika mesilane Eulaema meriana (1789)
• Lõuna-Ameerika koerlibliklane (alamliik) Heliconius melpomene meriana
• Lõuna-Ameerika koerlibliklane (alamliik) Opsiphanes cassina merianae
• Lõuna-Ameerika surulane Erinnyis merianae (1865, uuem nimi Erinnyis lassauxii)
• Kagu-Aasia lutikaline Plisthenes merianae (1775)
• röövritsikaliste perekond Sibylla
• linnutapik Avicularia merianae (2017)
• ämblik Metellina merianae (2017)
• Lõuna-Ameerika sisalik Salvator merianae (1839)
• Lõuna-Ameerika kärnkonlane Rhinella merianae (1965)
• tigu Coquandiella meriana
• madagaskari kaelustäks Saxicola sibilla (1766)

2018. aastal nimetati tema järgi uus Kesk-Ameerika liblikaliik Catasticta sibyllae.

Meriani oli kujutatud 1992. aastal välja antud Saksa 500-margase rahatähe esiküljel, rahatähe tagaküljel oli kujutatud joonistus võilillest, millel istuvad Dicallomera fascelina liblikas koos röövikuga, mis on 8. joonistus tema raamatus "Der Raupen wunderbare Verwandelung und sonderbare Blumennahrung".

Eestis ilmunud

• Tartu Ülikooli raamatukogu kalender aastaks 2017 – Maria Meriani "Metamorfoosid" – reprodutseerib joonistusi Meriani raamatust "Metamorphosis insectorum Surinamensium" (Amsterdam, 1705), mille esmatrükk leidub Tartu Ülikooli raamatukogu haruldaste raamatute kogus. Katkendid Meriani tekstist on tõlkinud Vahur Aabrams.
• Tartu Semiotics Library kd. 10 (2012) on illustreeritud joonistustega Meriani raamatust "Metamorphosis insectorum Surinamensium" (Amsterdam, 1705), kasutades Tartu Ülikooli kogu eksemplari.

Välislingid

 Maria Sibylla Merian – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis