Koerlibliklased
Koerlibliklased (Nymphalidae) on päevaliblikate hulka kuuluv liblikate sugukond.
| Koerlibliklased | |
|---|---|
 Dryadula phaetusa | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Klass |
Putukad Insecta |
| Selts |
Liblikalised Lepidoptera |
| (järguta) |
Rhopalocera |
| Ülemsugukond |
Papilionoidea |
| Sugukond |
Koerlibliklased Nymphalidae Rafinesque, 1815 |
| Alamsugukonnad | |
Anatoomiliselt eristuvad koerlibliklased teistest sugukondadest selgesti. Nende eesjalad on taandarenenud, väikesed, ilma küünisteta, tihedate karvadega kaetud. Eestiibadel pole ükski soon paisunud. Iseloomulik on ka tiibade üla- ja alakülje erinev värvus, ülakülg on sageli väga kirev. Sageli esineb optilistest tiivasoomustest tingitud läiget. [1]
Euroopas ja Põhja-Aasias kuuluvad kõige suuremad liblikad harilikult koerliblikaliste hulka.
Suur osa koerlibliklaste liikidest on nimetatud vanakreeka mütoloogia tegelaskujude järgi.
Mõned koerlibliklased on tuntud rändliikidena, näiteks admiral, monarhliblikas ja ohakaliblikas.
Koerlibliklaste hulka kuuluvad ka kiirgliblikad (Apatura), kelle isaste tiibade ülakülg on tume, tugevasti violetselt helkiv.
Maailmas on teada üle 5230 liigi ja 554 perekonda (Eestis 38 liiki)[2]. Seoses uute meetodite kasutuselevõtuga on sugukonnasisene süstemaatika viimasel ajal tublisti muutunud, uusim versioon sellest tugineb D. Harvey ja teiste töödele röövikute ehitusest ja molekulaarbioloogilistele andmetele. Nende põhjal võib koerlibliklaste hulka alamsugukondadena ühendada ka endise silmiklaste (Satyridae) ja helikoniidide (Heliconiidae) sugukonna.
Röövikud, nukud
muudaKoerlibliklaste röövikud on enamasti kaetud teravate ogadega või pehmete näsadega ning tumedalt värvunud. Ogad ja näsad on selleks, et väiksemad loomad-linnud ei suudaks neid korraga alla neelata. Röövikud elavad rohttaimedel, põõsastel või puudel, vahel seltsingutena.[1]
Nukud on rippnukud, kinnitunud tagakeha tipuga. Nad on nurgelised või ilustatud mügarakestega, sageli tugevate ogadega ning metalselt läikivad või ka kirjud.
Eri liigid talvituvad eri arengujärkudes. Talvituvad röövikud (täpikutel), nukud (kiirgliblikad) või valmikud (näiteks koerliblikas, leinaliblikas).
Mõne liigi nukud, näiteks koerliblikad ja päevapaabusilmad, suudavad jäljendada oma lähiümbruse värvust. See nukkude omadus on seotud röövikute erakordse tundlikkusega hajutatud valguse suhtes viimases kasvujärgus enne nukkumist.
Koerlibliklaste röövikud on tavaliselt paljad (täpikud, võrkliblikad), ogalised (koerliblikas, päevapaabusilm) või jätketega peas ja kaelal (kiirgliblikad, lumikud). Omapärane on nõgeseliblika arengutsükkel: kevadise ja suvise põlvkonna valmikud on nii erinevad, et neid peeti algul eri liikideks.
Eesti liigid
muuda
Kui liblikas on saanud nime antiikmütoloogia tegelaskuju järgi, siis on ka see ladinakeelne nimeosa lingitud.
Taandega märgitud liike pole Eestist seni leitud, kuid nende esinemine Eestis on võimalik, sest neid on mõnelt naabermaalt leitud.
- Aglais urticae – koerliblikas
- Apatura ilia – väike-kiirgliblikas
- Apatura iris – suur-kiirgliblikas
- Aphantopus hyperantus – rohusilmik
- Araschnia levana – nõgeseliblikas
- Argynnis adippe – suur-pärlmuttertäpik
- Argynnis aglaja – hõbetäpik
- Argynnis ino – luhatäpik
- Argynnis laodice – niidutäpik
- Argynnis niobe – väike-pärlmuttertäpik
- Argynnis paphia – rohetäpik
- Boloria aquilonaris – harilik sootäpik
- Boloria dia – tume-kannikesetäpik
- Boloria eunomia – kirburohutäpik
- Boloria euphrosyne – varane kannikesetäpik
- Boloria freija – põhja-kannikesetäpik
- Boloria frigga – norra kannikesetäpik
- Boloria selene – harilik kannikesetäpik
- Boloria thore – võsa-kannikesetäpik
- Boloria titania – suur-kannikesetäpik
- Brenthis ino – luhatäpik
- Coenonympha arcania – kirju-aasasilmik
- Coenonympha glycerion – helmika-aasasilmik
- Coenonympha hero – vareskaera-aasasilmik
- Coenonympha pamphilus – kollakas aasasilmik
- Coenonympha tullia – villpea-aasasilmik
- Cynthia cardui – ohakaliblikas
- Erebia embla – põhja-tõmmusilmik
- Erebia ligea – harilik tõmmusilmik
- Erebia aethiops – nurmiku-tõmmusilmik
- Erebia euryale – laane-tõmmusilmik
- Euphydryas aurinia – teelehe-mosaiikliblikas
- Euphydryas maturna – suur-mosaiikliblikas
- Hipparchia semele – harilik nõmmesilmik
- Hipparchia alcyone – luste-nõmmesilmik
- Hyponephele lycaon – nurmikusilmik
- Inachis io – päevapaabusilm
- Issoria lathonia – peegeltäpik
- Lasiommata maera – harilik tumesilmik
- Lasiommata megera – kirju-tumesilmik
- Lasiommata petropolitana – varane tumesilmik
- Limenitis camilla – väikelumik
- Limenitis populi – haavalumik
- Lopinga achine – sõõrsilmik
- Maniola jurtina – kesasilmik
- Melanargia galathea – harilik valgesilmik
- Melitaea athalia – niidu-võrkliblikas
- Melitaea aurelia – väike-võrkliblikas
- Melitaea cinxia – tähnik-võrkliblikas
- Melitaea diamina – tume-võrkliblikas
- Melitaea didyma – lõuna-võrkliblikas
- Melitaea phoebe – jumika-võrkliblikas
- Nymphalis antiopa – leinaliblikas
- Nymphalis polychloros – kollatähn-pajuliblikas
- Nymphalis vaualbum – suur-kärbtiib
- Nymphalis xanthomelas – valgetähn-pajuliblikas
- Oeneis jutta – harilik rabasilmik
- Pararge aegeria – orasheinasilmik
- Polygonia c-album – väike-kärbtiib
- Vanessa atalanta – admiral
- Vanessa cardui – ohakaliblikas
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 "Loomade elu", 3. kd., lk. 300
- ↑ Viidalepp, Jaan; Remm, Hans 1996. "Eesti liblikate määraja". Tallinn: Valgus, lk. 209.
Välislingid
muuda- Pildid koerlibliklaste liikidest Tartu Ülikooli Zooloogiamuuseum
- Koerlibliklaste sugukonna kirjeldus Zooloogia ja Botaanika Instituut