Mägi-Karabahhi Vabariik
See artikkel vajab toimetamist. |
Mägi-Karabahhi Vabariik (ka Artsahhi vabariik) oli aastatel 1991–2023 tunnustamata riik Kaukaasias Mägi-Karabahhis. Kuni 2020. aasta sõjani piirnes see läänes Armeeniaga, põhjas ja idas Aserbaidžaaniga ning lõunas Iraaniga.
| Mägi-Karabahhi Vabariik | |
|---|---|
|
armeenia Լեռնային Ղարաբաղի Հանրապետություն (Lernajin Gharabaghi Hanrapetuthjun) | |
| Pindala: 3170 km² | |
| Elanikke: 120 000 (2021 [1] [2]) | |
| Rahvastikutihedus: 37,9 in/km² | |
| Pealinn: Stephanakert |
Pärast 2020. aastat oli Mägi-Karabahhi Vabariik enklaav Aserbaidžaanis. Selle ainus maismaa ühendustee Armeeniasse oli toimiv 5 km laiuse Lachini koridori kaudu.[3]
2023. aasta 19.–20. septembril vallutas Aserbaidžaan kogu Mägi-Karabahhi Vabariigi territooriumi ja likvideeris kohaliku valitsuse. Juriidiliselt lakkas Mägi-Karabahhi Vabariik eksisteerimast 1. jaanuaril 2024.[4][5] 2023 aasta septembri lõpus toimus suur etniliste armeenlaste põgenemine Mägi-Karabahhist. 1. oktoobriks 2023 oli Armeeniasse ümber asunud üle 100 000 armeenlase.[6]
Mägi-Karabahhi Vabariik ei olnud ÜRO ega ühegi tema struktuuri kuuluva organisatsiooni liige või vaatleja. Ta oli üksnes Tunnustamata Riikide Ühenduse liige, koos Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga.
Vabariigi moodustamine ja hilisemad arengud
muuda1988. aasta suvel võtsid Armeenia NSV ja Mägi-Karabahhi autonoomne oblast vastu resolutsioonid Mägi-Karabahhi ühendamise Armeeniaga, mille Aserbaidžaani NSV ja Nõukogude Liidu keskvõim tagasi lükkasid.[7]
Mägi-Karabahhi Vabariigi asutamisdokumendid olid "Mägi-Karabahhi Vabariigi väljakuulutamine" ja "Mägi-Karabahhi Vabariigi riikliku iseseisvuse deklaratsioon". Pikka aega põhiseadust ei loodud, selle asemel kuulutas vabariik 1992. aasta seadusega Armeenia seadusi oma territooriumil kohaldatavateks. Isegi oma vabariigi seaduste vastuvõtmisel olid need sageli samaväärsete Armeenia seaduste koopiad.
Riik kuulutati välja 2. septembril 1991 endise Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti ja Aserbaidžaani NSV Šaumjani rajooni aladel, eesmärgiga ühineda taasiseseisvunud Armeeniaga. Selle deklaratsiooni lükkas samuti taasiseseisvunud Aserbaidžaan tagasi, mis viis täiemahulise sõja puhkemiseni. Pärast aastatel 1991–1994 aset leidnud esimest Mägi-Karabahhi sõda sõlmitud relvarahu jäi Mägi-Karabahhi Vabariik kontrollima ka osa Aserbaidžaani territooriumist, mis ei olnud varem autonoomsele oblastile kuulunud.[8] Artsahhi vabariigist sai de facto iseseisev riik, kuigi see oli Armeeniaga tihedalt integreeritud, samas kui selle territoorium jäi rahvusvaheliselt tunnustatuks Aserbaidžaani Vabariigi osana. Armeenia hoidus siiski hoolimata sisemisest survest poliitilistel põhjustel ühinemast Mägi-Karabahhi vabariigiga.
14. märtsil 2008 võttis ÜRO Peaassamblee vastu resolutsiooni, millega kinnitati Aserbaidžaani territoriaalset terviklikkust, avaldati toetust selle riigi rahvusvaheliselt tunnustatud piiridele ja nõuti kõigi Armeenia vägede viivitamatut väljaviimist.
2020 aasta sügisel toimus teine Mägi-Karabahhi sõda. Selle tulemusena vallutas Aserbaidžaan tagasi varem talle kuulunud maa-alad. Sõlmitud vaherahulepingu alusel läksid Aserbaidžaani kontrolli alla ka mitmed alad Mägi-Karabahhi Vabariigi territooriumist.
19. septembril 2023 alustas Aserbaidžaan rünnakut Mägi-Karabahhi Vabariigi vastu. 20. septembril Mägi-Karabahhi separatistid alistusid ja nõustusid relvarahuga Aserbaidžaani tingimustel.[9] Lepiti kokku alustada taaslõimumise läbirääkimisi. Reuters teatas, et sündmuste areng viib ilmselt selleni, et Aserbaidžaan lõimib umbes 120 000 etnilist armeenlast oma ühiskonda ning võtab Mägi-Karabahhi üle täieliku kontrolli. Järgnevatel päevadel algus Mägi-Karabahhi elanike massiline põgenemine Armeeniasse. 1. oktoobriks oli Armeeniasse ümber asunud üle 100 000 armeenlase.[6]
28. septembril 2023 allkirjastas Mägi-Karabahhi juht Samvel Šahramanjan määruse, milles seisis, et "Artsahhi Vabariik" (Mägi-Karabahh) lakkab eksisteerimast 1. jaanuaril 2024.[4][10]
Valitsuskord
muudaMägi-Karabahhis oli presidentaalne demokraatia (pärast 2017. aasta rahvahääletust). Peaministri ametikoht kaotati ja täitevvõim kuulus seejärel presidendile, kes oli nii riigipea kui ka valitsusjuht. President valiti otse kuni kaheks järjestikuseks viieaastaseks ametiajaks.[11]
President määras ja kutsus tagasi ministrid. Parlamenti kutsuti Rahvuskoguks. Parlamendis oli 33 liiget, kelle ametiaeg oli 5 aastat. Neist 17 valiti proportsionaalse süsteemi alusel ning 16 ühemandaadilistes ringkondades majoritaarse süsteemi järgi.
Mägi-Karabahhi president oli 2007–2020 Bako Sahakjan ning aastast 2020 oli presidendiks Araik Arutjunjan.
Rahvastik
muuda2015. aastal elas Mägi-Karabahhis umbes 145 000 inimest. Rahvastiku enamuse (~99%) moodustasid selles piirkonnas põlisrahvana elanud armeenlased.[12] Neile lisaks elas seal vähesel määral assüürlasi, kurde (nende peamine asuala on Armeeniat ja Mägi-Karabahhi eraldavas nn Laçıni koridoris) ning kreeklasi. Enne 1980. aastate lõpus toimunud konflikti Mägi-Karabahhi territooriumil ning sellest Armeenia ja Iraani poole jäänud aladel elanud aserid põgenesid mujale Aserbaidžaani.
Enamik usklikke olid kristlased ja kuuluvad Armeenia kirikusse. Oli ka õigeusklikke ja evangeelseid kristlasi. Teiste religioonide hulgas oli levinuim judaism.
Karabahhi murre (armeenia: Ղարաբաղի բարբառ , Ġarabaġi barbař), tuntud ka kui Artsahhi murre oli kasutusel Mägi-Karabahhi Vabariigis ja osaliselt Armeenia Vabariigi lõuna- ja kirdeosas. Seda murret rääkis varem enamik Aserbaidžaani NSV–s elanud armeenlasi, eriti Bakuu ja Kirovabadi (Ganja, Gandzak) linnades. Murret peetakse üheks enim räägitavaks Armeenia murdeks.[13]
Karabahhi mägismaa oli sajandeid võõrvõimu all ning vallutajate keeled (araabia, türgi, pärsia, vene keel) mõjutasid piirkondlikku armeenia keelt. Karabahhi murre erineb armeenia keelest märgatavalt, sest sisaldab palju laensõnu ja väljendeid teistest keeltest.[14]
Nõukogude Liidu lõpupäevil elas Mägi-Karabahhi AO-s 192 000 inimest. Nende seas oli armeenlasi 76% ja asereid 23%, lisaks venelasi ja kurde. 1990. aasta paiku asus sinna elama ligikaudu 40 tuhat armeenlasest põgenikku mujalt Aserbaidžaanist.
1924. aastal, mil Nõukogude Liit lõi Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti, oli armeenlaste osakaal seal 94%.
Geograafia, linnad
muudaMägi-Karabahhi kogupindala oli 4400 ruutkilomeetrit. Ligikaudu pool Mägi-Karabahhi maastikust asub kõrgusel rohkem kui 950 meetrit üle merepinna.[15] Tänapäevase Mägi-Karabahhi territoorium moodustab osa ajaloolisest Karabahhi piirkonnast, mis asub Kura ja Arase jõe ning praeguse Armeenia-Aserbaidžaani piiri vahel. Piirkonnas oli arvukalt mineraalveeallikaid ning tsingi, kivisöe, plii, kulla, marmori ja lubjakivi maardlaid.[16]
Linnadest suurimad olid pealinn Stephanakert (aseri Xankəndi, 55 000 elanikku), Martuni (5700), Martakert (4600), Chartar (4000), Askeran (2300) jt. Loend sisaldab ainult neid linnu, mis jäid Artsahhi pärast 2020. aasta sõda.
Majandus
muudaRiigis kehtis Armeenia dram.
Vase ja kulla kaevandamist edenendati alates 2002. aastast uue Drmboni maardla arendamise ja tegevuse käivitamisega.[17] Aserbaidžaan pidas igasugust kaevandamist Mägi-Karabahhis ebaseaduslikuks ja soovib määrata kindlaks Aserbaidžaani riiklikule maagihaldusettevõttele selle tagajärjel tekkinud kahjud.
Üks majandusarengu prioriteetseid suundi olid viinamarjakasvatus ja põllumajandussaaduste, eriti veini töötlemine (st veini, veinitoodete, konjakialkoholi ladustamine).[18]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ "Nikol Pashinyan, Arayik Harutyunyan chair meeting on ongoing and upcoming programs to be implemented in Artsakh". primeminister.am. The Office to the Prime Minister of the Republic of Armenia. 25 March 2021. Archived from the original on 13 May 2021. ...today most of the population – about 120,000 citizens – live in Artsakh...
- ↑ https://www.kavkaz-uzel.eu/blogs/83781/posts/45972
- ↑ Violence Flares in Nagorno-Karabakh. Foreign Policy. Washington.
- ↑ 4,0 4,1 OBOZREVATEL news.obozrevatel.com, 28. september 2023.
- ↑ Kivil, Karl (28. september 2023). "Karabahhi vabariik lakkab olemast". Eesti Rahvusringhääling. Vaadatud 28. september 2023.
- ↑ 6,0 6,1 Mägi-Karabahhist on põgenenud üle 100 000 armeenlase ERR 30. september 2023
- ↑ De Waal, Thomas (2003). Black Garden: Armenia and Azerbaijan Through Peace and War. New York: NYU Press.
- ↑ Krüger, Heiko (2010), "Involvement of the Republic of Armenia in the conflict of Nagorno-Karabakh", The Nagorno-Karabakh Conflict, Springer Berlin Heidelberg
- ↑ Mägi-Karabahhi separatistid alistusid ja nõustusid relvarahuga. Err.ee, 20. september 2023.
- ↑ "Karabahhi vabariik lakkab olemast". ERR. 28. september 2023. Vaadatud 28. september 2023.
- ↑ Constitution of the Republic of Artsakh. Ministry of Foreign Affairs of the Nagorno Karabakh Republic
- ↑ The demography of the Caucasus according to 1989 Soviet census data. Central Asian Survey.
- ↑ Karapetyan, Samvel; Karapetyan, Bakur (1998). Тайны Гандзака (Кировабада) и Северного Арцаха [Secrets of Gandzak (Kirovabad) and Northern Artsakh]] (in Russian). Detskaya kniga. "Из 51 диалекта армянского языка самым распространенным, по мнению лингвистов, является арцахский (карабахский) диалект."
- ↑ Krivopuskov, Viktor (2006). Армения, Армения...: 200 вопросов--200 ответов о стране и народе с библейских времен и до наших дней [Armenia, Armenia...: 200 questions-200 answers about the country and the people since biblical times to modern days] (in Russian). Golos-Press. "Любопытно, что карабахский диалект армянского языка включает русские слова и даже целые фразы."
- ↑ Zürcher, Christoph (2007). The post-Soviet wars: rebellion, ethnic conflict, and nationhood in the Caucasus. NYU Press.
- ↑ DeRouen, Karl R., ed. (2007). Civil wars of the world: major conflicts since World War II, Volume 2. ABC-CLIO. p. 150.
- ↑ "Base Metals LLC – History. Bm.am. 7 October 2002.
- ↑ Republic of Nagorno-Karabakh: Process of State Building at the Crossroad of Centuries. Institute of Political Research SNCO. 2009