Lydia Mei
Lydia Mei (ka Lidia Mey; aastast 1920 Starkopf-Mei, ka Mei-Starkopf 2. juuli 1896 Liepāja – 14. september 1965 Tallinn) oli eesti akvarellist.
| Lydia Mei | |
|---|---|
| Sündinud |
2. juuli 1896 Liepāja |
| Surnud |
14. september 1965 Tallinn |
| Tegevusala | akvarellist |
| Kunstivool | uusasjalikkus |
Elukäik
muudaTa sündis Liepājas Hiiumaalt pärit laevakapteni pere kolmest tütrest teisena. Lõpetas 1915 Tallinna tütarlaste gümnaasiumi. Õppis 1915–1916 Peterburis Bagajevi arhitektuurikursustel ning 1916–1918 Petrogradi Naiste Polütehnilises Instituudis arhitektuuri.
Tulnud Eestisse töötas ta 1918–1919 arhitekti abina Tallinna Linnavalitsuses. 1919 esines esmakordselt Tartus kunstiühingu Pallas kunstinäitusel ning täiendas end Nikolai Triigi juures maali alal. 1920–1921 töötas Tartu Õpetajate Seminaris joonistusõpetajana. Järgneval kahel aastal viibis korduvalt Saksamaal, peamiselt kopsuhaigete sanatooriumides. Esines 1925. aastast alates järjekindlalt näitustel nii Eestis kui ka Helsingis, Riias, Berliinis, Amsterdamis jm.
Aastatel 1950–1960 töötas tekstiilikujundajana ja kavandas postkaarte.
Aastast 1925 Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu liige, 1931–1935 Eesti Kunstnikkude Rühma liige, 1936 Rakenduskunstnike Ühingu liige, 1946. aastast Kunstnike Liidu liige.
Isiklikku
muudaKunstnikud Natalie Mei ja Kristine Mei olid tema õed. Ta oli aastatel 1920–1928 abielus Anton Starkopfiga.
Looming
muudaLydia Mei tõusis eesti kunstielus esile 1920. aastatel, mil tema põhitehnikaks kujunes akvarell. Kahe maailmasõja vahel kujunes temast üks arvestatavamaid natüürmordi ja akvarellportree viljelejaid.[1] Erinevalt harjumuspärasest ettekujutusest akvarellmaalist on Mei looming suureformaadiline ning nii kompositsiooni kui ka maalilise kvaliteedi poolest silmapaistev. Tema loomingus kajastusid Euroopast Eestisse jõudnud uute kunstivoolude, eelkõige uusasjalikkuse ja art déco mõjud, mis kohalikus kunstikontekstis küll tuntavalt mahendusid.[1] Mei naiseportreed võluvad intiimse soojusega, moodustades sõjaeelses kunstipärandis omaette peatüki.[1]
Juba 1930. aastate lõpus hakkasid tema loomingus domineerima motiivid loodusest, lopsakad vaikelud, ei puudunud ka paar agulimotiivi.[2] Sõjajärgsetel aastakümnetel hakkas kunstnik üha enam tegelema lillemaaliga ning tema akvarellikäsitlus muutus ajastule vastu tulles detailitäpseks.[3]Ta on jäädvustanud nii lihtsaid põllulilli kui ka suurejoonelisi bukette. Samuti maalis ta puu- ja köögiviljadega vaikelusid. On teinud ka talumööblikavandeid, eksliibriseid, raamatuillustratsioone ja maalinud portselani.
Tunnustus
muuda- 1928 – Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali ergutusauhind sambakavandi "Sõda ja rahu" eest
- 1933 – Eesti Põllumeeste Keskseltsi talumööblikavandite võistluse III auhind