Luisk
Luisk on vahend, millega teritatakse lõikeriistu.[1] Kivist tehtud luisk sarnaneb tahuga[1] ning lõunaeesti murretes nimetati seda ka kõvask, mujal Eestis kõvasi.[2] Puidust valmistatud luisu üldine nimetus oli veel laast.[3]
Ajaloost muuda
19. sajandi keskpaigani kasutati Eestis laialdaselt puuluiske, mis olid valmistatud peamiselt tammest, vahtrast või kadakast. Põhja- ja Lääne-Eestis olid rohkem kasutusel kõvast liivakivist omavalmistatud luisud. Vabrikuluisud tulid kasutusele 19. sajandi teisel poolel.[4]
Kirjeldus muuda
Saartel ja Loode-Eesti rannikualadel valmistati puuluisud Skandinaavia eeskujul neljakandilise pulga kujuga. Nad olid kaetud paksu kihi kleepainega (tõrva või vahaga) ning üle puistatud peene liivaga. Mandril, eriti Lõuna-Eestis olid luisud Ida-Euroopale omaselt valmistatud paksu laastu kujulisena. Need kaeti tõrva ja liivaga või ainult liivaga, mis püsis luisu karestatud pinnal. Viimasel juhul tuli luisku aeg-ajalt pista liivakotti. Luisku kanti tavaliselt kaasas luisutaskus, mis oli valmistatud nahast või jämedast riidest, aga ka puust või kasetohust tupes.[4] Paljude luiskude käepidemed olid kaunistatud.[1]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 105
- ↑ Väike murdesõnastik Vaadatud 21.01.2021
- ↑ Väike murdesõnastik Vaadatud 21.01.2021
- ↑ 4,0 4,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 150
Välislingid muuda
- Vikati laast. Eesti Rahva Muuseum
- Kõvasi. Eesti Rahva Muuseum
- Luisk taskuga. Eesti Põllumajandusmuuseum