Luis Alberto Lacalle

Luis Alberto Lacalle (sündinud 13. juulil 1941 Montevideos) on Uruguay jurist ja poliitik, ta on Rahvuspartei liige. Ta oli 1. märtsist 1990 kuni 1. märtsini 1995 Uruguay president.

Luis Alberto Lacalle (2005)

Ta astus 17-aastaselt Rahvuspartei liikmeks. 1961. aastast oli ta ajalehte Clarín ajakirjanik. 1964. aastal lõpetas ta Montevideos ülikooli Universidad de la República ühiskonnateaduste ja õigusteaduse alal.

Pärast 27. juuni 1973. aasta riigipööret arreteeriti ta mõneks nädalaks. Ta osales ka salajases sõjaväehunta vastases liikumises ja teda üritati mõrvata 1978. aastal talle saadetud mürgitatud veinipudeli abil.

Kui demokraatia 1984. aastal taastati, valiti ta senatisse (Uruguay parlamendi ülemkotta), kus ta valiti senati asepresidendiks.

1989. aastal kandideeris ta oma fraktsiooni Herrerism kaudu presidendiks koos asepresidendi kandidaadi Gonzalo Aguirre'iga. Nad võitsidki valimised ja 1. märtsist 1990 kuni 1. märtsini 1995 oli ta Uruguay president.

Ametiaeg

Ametisse astudes saatis Lacalle parlamendile maksureformi seaduse eelnõu, mis võeti viivitamatult vastu Colorado partei toel. Käibemaks tõsteti 21%-lt 22%-le, suurendati tulumaksu ja loodi veel mõned maksud. Oma valitsusajal julgustas ta vabaturuprogrammi, osales Brady võlakirjade kavas välisvõlakohustuste leevendamiseks ning oli Mercosuri kaasasutaja koos Paraguay, Brasiilia ja Argentina presidentidega, mis jõustus koos 2007. aasta detsembris. Asuncióni leping 1991. aastal.

1992. aastal sai tema majandusreformide toetamine tugeva löögi, kui tema üks olulisemaid algatusi, Uruguay riigiettevõtete erastamise kava lükati rahvahääletusel tagasi.

1994. aasta riiklikel valimistel valis ta herrerismi fraktsiooni presidendikandidaadiks oma siseministri Juan Andrés Ramíreze. Rahvuspartei kaotas kitsalt Colorado partei valimised.

Mitmete tema valitsuses osalenud silmapaistvate poliitikute hulgas on Héctor Gros Espiell, Sergio Abreu, Juan Andrés Ramírez, Carlos Cat ja Ignacio de Posadas.

1999. aastal võitis ta oma partei valimistel Juan Andrés Ramírezt (kes oli lõhenenud herrerismist) ja teisi kandidaate ning kandideeris taas presidendiks. Tema valitsuses kahjustasid aga rida süüdistusi korruptsioonis tema valitsuses. Viimane löök oli Ramíreze lahkumine aktiivsest poliitikast pärast esmatasandi kaotamist ja ta tuli üldvalimistel 22,3% häältega kolmandale kohale.

Lacalle kandideeris 2004. aasta valimistel taas presidendiks, kuid teiste parteide juhid olid kogunenud ühe vastaskandidaadi Jorge Larrañaga ümber, kes alistas ta esmastel aladel 2:1. 2009. aastal kandideeris ta uuesti presidendiks, lüües seekord juunis valimiste esimeses voorus Jorge Larrañagat. Esimeses voorus valimisi võites sai temast partei juhatuse esimees. Ta kaotas novembris alanud eelvalimistel José Mujicale presidendivalimised.

Lacalle on Madridi klubi liige. Ta on ka Jeruusalemma tippkohtumise avalike suhete komisjoni juhatuse liige.

Isiklikku

Ta on abielus María Julia Pou Brito del Pinoga (sündinud 1946), neil on kolm last. Poeg Luis Alberto Lacalle Pou on praegune Uruguay president. Tema emapoolne vanaisa Luis Alberto de Herrera oli Uruguay poliitik.