Ludwig Bandelier
See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2024) |
Ludwig Bandelier (11. märts 1836 Guddatschen[1], Gumbinneni kreis, Preisi provints, Preisi kuningriik – 2. august 1922 Tartu[2]) oli Tartu mööblitööstur ja Tartu Käsitööliste Seltsi asutaja ja auliige.
Päritolu ja saabumine Tartusse
muudaLudwig, Ludwigi poeg Bandelier sündis Guddatscheni külas Gumbinneni kreisis, mis toona kuulus Preisi kuningriigi Preisi provintsi, kuid tänapäeval asub Vene Föderatsiooni Kaliningradi oblastis. Bandelier õppis tisleriks ning rändas seejärel Venemaale, kus töötas mitmes linnas.
9. aprillil 1860 kolis Bandelier Tartusse.[3] 28. detsembril 1860 asutas ta koos üheksa kohaliku käsitööselliga ametivendade seltsi (sks k Gesellenverein), mis nimetati järgmise aasta veebruaris Tartu Saksa Käsitööliste Seltsiks (sks k Dorpater Handwerker Verein). Seltsi eesmärk oli kokku viia käsitöölisi, parandada nende kutseoskusi ja haridustaset ning hoolitseda liikmete vaba aja sisuka veetmise eest. Liikmeskonna moodustasid põhiliselt sakslased, kuid seltsi võisid astuda ka saksa keelt oskavad eestlased. 19. sajandi lõpul kuulus seltsi nii Tartus kui ka väljaspool Tartut tegutsevaid käsitöömeistreid, selle, kaupmehi, literaate, aadlikke-mõisnikke, pastoreid jne.[4] Bandelier omandas Tartu meistrite juures töötades tislermeistri staatuse ja kodanikuõigused. 20. juunil 1864 asutas Bandelier oma kunst-tisleri töökoja ning avas 1867. aastal Tartus oma esimese mööblipoe. 1867. aasta Tartu esimese rahvaloenduse järgi elas Bandelier Raekoja taga asunud majas Jaani tn 16 (hiljem Ülikooli tn 34, hävis Teises maailmasõjas).[5]
1864. aastal abiellus Bandelier Tartus Königsbergist pärit sakslaste järeltulija Rosalie Friederike Königsmanniga (1842–1866), kes aga peatselt suri.[6] Seejärel abiellus Bandelier 1869. viimase õe Amalie Leontine Königsmanniga (1853–1910). Neil oli kokku kaheksa last:[7] William Ludwig (1870–1871)[8], Ludwig Johannes (1873–1909)[1], Herman Carl (1875–1876), Rosalie Marie (1877–1879); Marie Elisabeth Leontine Masing (1880–),[9] Walter Robert (1882–1905), Ida Olga Helene (1890–)[10] ja Herbert (1894–1929).[11]
Mööblivabriku rajamine ja laiendamine
muuda1876. aastal omandas Bandelier 9800 rubla eest Vene ja Kalda tänava nurgal endise puusilla juures ühekordse kahest tiivast koosneva puidust kivikatusega elumaja[12] hilisema aadressiga Vene tn 1.[13] Selle kõrvale Kalda tn 16 ehitas ta uue kolmekorruselise kivist soklikorrusega puidust korterelamu, kus ta ise elama asus ja kortereid välja üüris (mh oma meistritele, nt Johan Buschile).[14]
Järgnevail aastakümneil arendas Bandelier oma Vene ja Kalda tänavate nurgal asunud töökodadest eduka mööblitööstuse, mille toodangut müüdi kogu Venemaal. 1888. aastal avas ta mööblipoe Peterburis, 1889. aastal Moskvas ja 1890. aastal Riias.[3] Tartu mööblil oli juba varasemast ajast hea maine ja seda osati Venemaa suurlinnades hinnata. Bandelierilt tellisid mööblit muidugi kohalikud mõisnikud, heal järjel seltsid ja ühingud ning rikkamad linnakodanikud. Tartu meistritelt telliti ampiir- ja biidermeiermööblit, uusrokokood ja uusgootikat, kuigi ajastule omaselt kombineeriti erinevate ajalooliste stiilide elemente. Eesti Rahva Muuseumis asuvad kunagise Tartu Suurgildi mööblikomplekti uusgootilikud toolid, mis paraku on ainus teadaolev Bandelieri vabrikule omistatav töö, mis on tänaseni säilinud. 1890. aastal töötas Bandelieri töökojas juba 25 töölist, kusjuures tööprotsessidel kasutati kaasaegseid mehhanisme.[15] Äriline edu võimaldas tootmist veelgi laiendada. 1897. aastal lasi Bandelier Vene ja Kalda tn nurgale (Vene tn 1) ehitada uue punastest tellistest kahekorruselise mööblivabriku hoone.[16] 1907. aasta seisuga oli Bandelier müünud oma toodangut kokku üle 2 miljoni rubla eest, sh vaid veidi rohkem kui neljandiku Tartusse.[3]
Bandelier töökojal on suur roll käsitööliste koolitamisel. Tema juures hea väljaõppe saanud, enamasti Liivimaalt pärit noored tislerid märkisid oma koolituskohta uhkusega kui kvaliteedimärki.[15] Tartu tislerite tsunftiraamatu järgi oli kuni 1908. aastani Bandelier mööblivabrikus välja õppinud ligi 350 noormeest, kes olid hiljem omandanud meistrikutse või rajasid oma töökojad.[3] Bandelieri juures õppinud Jaan Baumann valmistas sisustust Tartu Maarja ja Peetri kirikule ning mööblit Oru lossi.[15] Bandelier mööblitööstuses töötas lühikest aega ka Eesti kunstnik Konrad Mägi[17] ja Eesti teatritegelane August Wiera.[18] 1911. aastal plaanis Bandelier oma mööblivabriku Tartust Riiga kolida, kuivõrd kubermangupealinnast sai ta väga palju tellimusi. Bandelier vabrik oli kasvanud Tartu kõige suuremaks mööblitööstuseks. Vabrikkuse oli paigaldatud 8 hj elektrimootor, mis käitas 7–10 masinat. Töötajaid oli umbes 100, kusjuures pooled neist olid õpilased ning palkadeks maksti aastas ca 15 000 – 20 000 rubla. Vabrikus valmistatud mööbel saadeti peamiselt Riiga ja Venemaa sisekubermangude suurematesse linnadesse, sest kõrge hinna tõttu oli sellele Tartus vähe ostjaid.[19] Vabriku Riiga kolimine aga peatselt alanud maailmasõja tõttu ära.
Esimese maailmasõja ja Vabadussõja ajal oli Bandelier vabriku tegevus mõistagi raskendatud. Seoses Venemaa suure turu äralangemisega kuivasid kokku kõigi Tartu mööblitööstuste tellimused. Kui enne sõda töötas Tartu suuremates mööblitööstustes 300–400 töölist, siis pärast sõdu ainult 50.[20]
Traagiline surm ja tööstuskooli rajamine
muuda2. augustil 1922. oli 86-aastane vanahärra Bandelier hakanud oma korteris köögiakent avama, aga oli sealjuures teiselt korruselt õnnetult alla kukkunud ja selle tagajärjel peahaavadesse surnud.[21] Surma järel jaotus tema pärandus kolme elusoleva lapse – Leontine Masing ning Helene ja Herbert Bandelier – vahel, kes seda kohtu teel jagama hakkasid.
1924. aastal omandasid vabriku Müürsepp ja Sassi, kes lõid endise omaniku kuulsusele toetudes mööblivabriku "Endla", kuid selle tegevus lõpetati peatselt.[15] 1926. aastal osteti hooned Tartu linnale ning rajati tööstuskool.[22] Tööstuskool tegutses seal kuni hoonete hävimiseni Teises maailmasõjas. Pärast sõda rajati hoonete kohale haljasala. Tänapäeval asub endise Bandelier mööblivabriku kohal Tartu Ülikooli majandusteaduskonna Delta õppehoone.
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 "Tartu Jaani koguduse personaalraamat EAA f. 1253 n. 1, s. 599, l. 22". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "Tartu Jaani koguduse surnute nimekirjad 1915-1926, EAA f. 1253, n. 1, s. 608, l. 47". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "L. Bandelieri mööbliwabriku 50-aastane kestuse-päew. Postimees (1886-1944), nr. 139, 23 juuni 1914, lk 3". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "Tartu Käsitööliste Selts. EAA fond 1873". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "Tartu esimene rahvaloendus 1867. aastal". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "Rosalie Friederike Bandelier (Königsmann) . Geni.com". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "Ludwig Bandelier. Geni.com". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "Tarto kirrikoramatutest. Postimees 07.07.1871".
- ↑ "EELK Tartu ülikooli kogudus. EAA.1254.1.84, l. 223". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "EELK Tartu Ülikooli kogudus. EAA f. 1254, n. 1, s. 84, l. 21". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "Konsul Webermanni kummalised juhtumised Konstantinopolis. Eesti kodaniku kadumisloo selgitamisel pidi ise langema rööwlite ohvriks. Waba Maa, nr. 265, 14 november 1929". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "Livländische Gouvernements-Zeitung, nr. 145, 13 detsember 1876, lk 609". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "Polizei Nr 34a, Russische Strasse; EAA.3568.1.461; 1868". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "Kalda tänav Emajõe ääres. Tartu Linnamuuseum. TM F 153:11". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 Peil, Mirjam; Zupping, Toomas (2013). Toast tuppa. Eesti linnakodu lugu. Tallinn: Toomas Zupping. Lk 316–317. ISBN 9789949332953.
- ↑ "Строительные планы 1897; EAA.2623.1.137, l. 78a". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "Revaler Bote : Einzige grosse deutsch-baltische Zeitung in den Grenzen der Estnischen Republik, 17 veebruar 1926". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "Unustatud mees". Stockholms-Tidningen Eestlastele. 17. november 1953. Lk 1.
- ↑ "Postimees (1886-1944), nr. 142, 30 juuni 1911". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "Revalsche Zeitung, nr. 141, 22 juuni 1935". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "Postimees (1886-1944), nr. 176, 7 august 1922". Vaadatud 20.02.2024.
- ↑ "Ueber den Ankauf eines Hauses". Dorpater Zeitung. 27. jaanuar 1926. Lk 3.