Lingvistiline mets

"Lingvistiline mets: Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi" on eesti kirjaniku ja semiootiku Valdur Mikita 2013. aastal ilmunud esseekogumik, mis käsitleb eestlaste ja Eesti identiteedi, keele, kultuuri ja looduse vahekordi.[1]

Lingvistiline mets
Autor Valdur Mikita
Kaane kujundaja Maite Kotta
Päritolumaa Eesti
Keel eesti
Žanr esseekogumik
Kirjastaja Grenader / Välgi metsad
Ilmumisaeg 2013
Lehekülgi 240
ISBN 9789949512188

Raamatu avaldas kirjastus Grenader, kaane kujundas Maite Kotta. Avaldamiskohaks on raamatus märgitud Välgi metsad.

SisuRedigeeri

Teose üks läbivaid motiive on Eesti enda, kohaliku põliskultuuri ja eesti keele ainulaadsus alates juba inimese tekkele eelnenud geoloogilistest ajastutest: "Eesti on paik maakeral, kus Maa vanem ajalugu on kõige paremini näha, kus see on oma looduslikes vormides kõige ilmekamalt säilinud" (lk 135), "Ilu võis olla esimene märksõna, millega Eesti Euroopa teadvusesse jõudis" (lk 104); "Eesti kultuurimüüdi alguspunkt tuleks viimasest jääajast nihutada vähemasti kuussada miljonit aastat tahapoole" (lk 94–95); "Siluri kohta võib öelda, et Eesti asus tollal sõna otseses mõttes maailma keskpunktis" (lk 110); "Närvisüsteemi algkodu võime leida diktüoneemakildas leiduvatest graptoliitidest. Mõtlemine näib olevat sündinud Eestis" (lk 135); "Eesti keel lubab üsna geniaalselt kaardistada seda osa maailmast, mida keeles pole, aga mis võiks seal põhimõtteliselt olla" (lk 40–41).

ArvustusedRedigeeri

Hasso Krulli hinnangul mängib Mikita looduse ja kultuuri piiriga, sidudes need küll tihedalt eestlastele omasesse metsikusse mõtlemisse ("Lihtsalt öeldes seisneb Eesti eripära kultuuri ja looduse läheduses, keele ja looduse ühtekuuluvuses" (lk 142)), kuid neid siiski "õrnalt lahus" hoides. Samuti rõhutab Mikita perifeeria tähtsust ja ainulaadsust kultuuris: "Kultuuri ja inimteadvuse potentsiaal ei sõltu mitte niivõrd kultuuri enda mahukusest või mälu suurusest, vaid pigem selle tõlkepotentsiaalist, teisisõnu võimalikult rikka perifeeria olemasolust" (lk 139–140).

Krull hoiatab ka Mikita teksti väärtõlgenduste eest: "Segadusse sattunud lugeja näeb Mikita raamatus ilmselt mingit patriotismi, traibalismi või primitivismi uuendatud vormi, paigutades ta kuhugi jalgpalli, Eurovisiooni ja vabaõhumuuseumi rehetarede kõrvale. Niisuguse tõlgenduse vastu "Lingvistiline mets" minu meelest kaitstud ei ole, kuigi see on loomulikult tõlgendus, mille kaudu teost mõista ei saa." Tema sõnul on raamat "kirjutatud pillavalt, hullavalt, lopsakalt ja hajameelselt, nii et tekivad korduvad mustrid, pöörased seosteahelad, haruldaselt tabavad fraasid, poeetilised metafoorid. "Lingvistiline mets" on ekstaatiline kirjandusteos, mille sarnaseid ilmub harva, sest suuri ideid ilmub harva."[2]

2014. aastal pälvis Mikita "Lingvistilise metsa" eest Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna[1], Virumaa kirjandusauhinna[3] ning Tartu Kultuurikandja aunimetuse 2013. aasta kultuurisündmuse kategoorias[4]. "Ei mäletagi mõnda teist sellist raamatut, mis oleks kaasa toonud nii laia spektriga lugejaskonna nõnda üksmeelse, kuid mitmehäälse tunnustuse," kirjutas selle kohta kriitik Mihkel Kunnus.[5]

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri