Liepāja Püha Nikolai peakirik

Liepāja Püha Nikolai peakirik ehk Karosta peakirik (Läti keeles Liepājas Svētā Nikolaja pareizticīgo Jūras katedrāle) on Läti Õigeusu Kiriku Riia piiskopkonna kirik Lätis Liepāja linna Karosta linnaosas aadressil Katedrāles ielā 7.

Liepāja Püha Nikolai peakirik
Püha Nikolai peakirik
Riik Läti
Asukoht Liepāja
Ehituse algus 1900
Ehituse lõpp 1903
Koordinaadid 56° 33′ 11″ N, 21° 0′ 45″ E

Kirikuhoone muuda

Pseudovene stiilis kirik ehitati Venemaa Keisririigi sõjaministeeriumi kulul mereväe peakirikuks Liibavis (Liepājas). Tegemist on suurima õigeusu kirikuga Lätis. Hoone projekteeris Peterburi arhitekt Vassili Kosjakov. Hoone muudab unikaalseks sammaste puudumine. Kirik on ehitatud valatud betoonist, mida katavad graniit ja liivakivi. Seinad on laotud punastest tellistest, mida katavad kollased tellised. Kiriku neljal frontoonil asuvad kirikuslaavikeelsed piiblitsitaadid. Kiriku keskmist kuplit ümbritsevad neli väiksemat kuplit, need sümboliseerivad Jeesust ja nelja evangelisti. Hoone peasissepääsu juures asub kellatorn. Kirikuhoone on üle 50 meetri kõrge.[1]

Kiriku seinu kaunistab Peterburi meistrite loodud majoolika. Kirikus paiknes kunagi kolm altarit ja vastavalt kolm kahekorruselist ikonostaasi, nende ees asuvale soleale (altariesisele astangule) viib kolm marmorist treppi.

Ajalugu muuda

Aastal 1890 avaldas Aleksander III soovi, et Liepāja sõjasadama ja sõjaväelinnaku juures oleks õigeusu kirik. Kiriku projekteeris Vassili Kosjakov ja ehitustööd algasid aastal 1900. Hoone valmis aastal 1903.

Suurema osa ehitusele kulunud rahast annetas Nikolai II. Ta viibis koos oma perega ka kiriku pühitsemise juures. Hoone hakkas kuuluma Liepājas asunud mereväebaasile ja nagu kõik teised mereväe alluvuses olnud kirikud (ülejäänud kaks asusid Kroonlinnas ja Peterburis) Venemaal, oli ka see pühitsetud meremeeste kaitsepühakule Nikolausele.

Esimese maailmasõja ajal viidi suurem osa kiriku varadest (ikonostaas, kellad) Venemaale. 1930. aastatel võeti hoone kasutusele Läti mereväe Liepāja garnisoni luteri kirikuna. Teise maailmasõja ajal võeti maha ka viimased kirikukellad ja hoone võtsid kasutusele Saksa garnisoni õhutõrjeüksused.

Pärast sõda asus Karostas Punaarmee baas. Kirikuhoone oli kasutusel spordisaali, kinosaali ja madruste klubina. Aastal 1991 vabastasid sõjaväelased hoone ja lubasid usklikele sinna juurdepääsu. Järgmisel aastal hakkasid jumalateenistused seal toimuma regulaarselt. Kirikuhoone tagastati õigeusu kirikule ametlikult siiski alles aastal 1994, mil Vene väed Lätist lahkusid. Kiriku sisustus on taastatud vaid osaliselt.

Viited muuda

Välislingid muuda