Letov Š-28

Letov Š-28 oli Tšehhoslovakkias konstrueeritud ja ehitatud ühe mootoriga kahekohaline luure- ja kergepommituse biplaan, mida ehitati eri jõuallikatega mitmes seerias kokku 470, neist levinuim oli Š-328 (412 lennukit).

Letov Š-328

Letov Š-328 Tšehhoslovakkia lennuväe värvides.
Tüüp	luure- ja kergepommituslennuk
Tootjad	Letov
Riik	Tšehhoslovakkia
Toodanguarv	470 (kõiki versioone kokku)
Meeskond	2
Pikkus	10,38 m
Tiivaulatus	13,20 m
Tiivapindala	40 m²
Tühimass	1680 kg
Maksimaalne stardimass	2750 kg
Mootor	1 Walter Pegasus II M2, võimsus 467 kW (635 hj)
Tippkiirus	328 km/h
Reisikiirus	250 km/h
Lennulagi	7200 m
Lennukaugus	1280 km
Relvastus	2 x 7,92 mm sünkroonitud kuulipildujat ja kaks 7,92 mm kuulipildujat Škoda Šu-31 pöördlafetil, kuni 120 kg pomme

Versioonid

Letov Š-28

8. septembril 1928 tellis Tšehhoslovakkia lennuvägi Letovi firmalt luurelennuki prototüübi. Hind ei tohtinud ületada 326 000 krooni, lennuk pidi olema valmis aasta lõpuks. Letovi peakonstruktor Alois Šmolik konstrueeris riidega kaetud terastorudest sõrestikkerega lennuki, mille jõuallikaks oli Walteri tehases loodud Castor I 176 kW (240 hj) võimsusega tähtmootor. Kuna aga mootori valmistamine võttis aega, siis sai lennuki prototüüp valmis alles 1929. aasta juunis. Katsetamine toimus Malacky lennuväljal 25. augustist kuni 26. septembrini 1929. Katsetustel leiti, et mootor jääb lennukile nõrgaks ning otsustati seerialennukid tellida võimsama mootoriga. Prototüüp jäi siiski sama mootoriga sõjaväe kasutusse õppelennukina, algul 1. lennuväerügemendi lennukoolis Prahas, hiljem 2. lennuväerügemendis Olomoucis. 1937. aastal anti lennuk üle „Masarykova letecká liga“ kasutusse kerge reisilennukina, sai registritunnuse OK-LOH, lennuk kanti maha pärast lennuõnnetust 7. augustil 1938.

Letov Š-128

Esimene sarilennuk sai jõuallikaks Walteri tehases litsentsi alusel toodetud Bristol Jupiter VI tähtmootori (võimsus 330 kW, 450 hj) ning võimsama ja raskema mootori tõttu tugevdati ka kere konstruktsiooni ja telikut. Prototüübi katsetused kestsid kuni 24. augustini 1931 ning 5. septembril sai lennuk veidi võimsama Gnome-Rhône Mercure VII (Bristol Mercury meetermõõdustikus ja litsentsi alusel toodetud versioon, võimsus 368 kW, 500 hj) mootori. Š-128 Mercury nimeks saanud lennukiga sooritati seejärel lennutuur Ida-Euroopas, kusjuures külastati ka Balti riike. Tagasi Tšehhoslovakkias, sai lennuk 16. oktoobril 1931 Jupiter VI mootori tagasi ning esitati sellisena lennuväekomisjonile, mis otsustas tellida 4 lennukit. Hiljem lisandus veel üks tellimus 12 lennukile, nii tellis Tšehhoslovakkia lennuvägi kokku 16 seda tüüpi lennukit. Kusjuures tellimuse põhjuseks polnud tegelikult ei lennuki head lennuomadused ega lennuväe vajadused, vaid riigi abi Letovi firma kehva majandusseisu tõttu. Lennuvägi pakkus oma tellimusega tehasele tööd, et see majanduskriisist läbi tuleks. Esimesed lennukid sai lennuvägi kätte 1933. aasta novembris ning viimased 1934. aasta detsembris. Kokku ehitati 19 Š-128 lennukit.

Letov Š-228

Eesti lennuvägi avaldas soovi tellida demonstreeritud luurelennukit just Mercury mootoriga. Seetõttu valmistati veel üks Š-128SM Walteri tehases litsentsi alusel toodetud Mercury IV mootoriga (samuti 368 kW, 500 hj), millel tehti katsetuste käigus veel mõned konstruktsiooni muudatused (suurendati teliku laiust, muudeti tüürpindade kuju). Valmistati neli lennukit, mis said tähistuse Š-228E ning Eesti lendurid tõid need 1932. aasta mais lennu teel Tallinna. Lennukid olid algul kasutuses 1. Üksikus Lennuväedivisjonis Rakveres, 1937. aasta aprillist aga 2. Lennuväedivisjonis Tartus. Kui Nõukogude okupatsioonivõimud likvideerisid Eesti lennuväge 1940. aasta sügisel, võttis lennukid üle NSV Liidu punaarmee lennuväe 4. segalennuväediviis. Need lennukid hävisid 1941. aasta sõjasuvel.

Lennuki vastu hakkas huvi tundma ka Soome lennuvägi, kuid nemad eelistasid omakorda veidi võimsamat Pratt & Whitney R-1690 Hornet mootorit. Letov paigaldas ühe sellise mootori Š-128SM lennukile, mis oli tehasele jäänud. Nüüd nimetati seda Š-228-5 ning demonstreeriti Praha lähistel asunud Letnany lennuväljal Soome lennuväe esindajatele. Viimased jäid nähtuga rahule ning esitasid tellimuse 12 lennukile ning soovisid veel 35 lennukit Soomes litsentsi alusel ehitada. Š-228-5 jäi Letovi tehasele testlennukiks.

Letov Š-328

Seerialennukid Soome jaoks otsustati ehitada veel võimsama – 467 kW (635 hj) Bristol Pegasus II M2 õhkjahutusega tähtmootoriga, mille tootmiseks Walter litsentsi oli hankinud. 19. juunil 1933 sooritas Letov Š-328F nimeks saanud prototüüp esmalennu, kuid juba samal suvel loobusid soomlased tellimusest. Olukord muutus Letovi firmale taas kriitiliseks. Uue lennuki arendamiseks oli tehtud palju kulutusi, mis nüüd ähvardasid kätte jääda. Tšehhoslovakkia lennuvägi tuli taas kord majanduslikult appi. Pärast 1934. aasta lõpuni toimunud kahe prototüübi katsetamist ostis Tšehhoslovakkia lennundusministeerium mõlemad ära ning tellis tehaselt veel 62 sarilennukit, mis saadi kätte 31. maiks 1935. Järgnes veel kokku seitse tellimust, mille raames valmis kokku 412 Š-328 lennukit. Viiendast seeriast alates varustati lennukeid 544 kW võimsusega Bristol Pegasus III M2 mootoritega.

Alates 1935. aastast sai Š-328 Tšehhoslovakkia lennuväe standardluurelennukiks. Kui Saksamaa okupeeris Tšehhoslovakkia, siis jätkati Š-328 sarja lennukite ehitamist. Sakslased kasutasid seda õppelennukina. Osa lennukeid anti üle Slovakkia ja Bulgaaria lennuvägedele. Lennuk oli kasutusel veel ka 1944. aastal. 1944. aastal toimunud Slovakkia ülestõusu ajal kasutas nn segalennusalk ühteteist Š-328 lennukit.

Letov Š-428

8. septembril 1933 sooritas Avia Vr-36 ridamootoriga (litsentsi alusel toodetud Hispano-Suiza 12Nb) Š-328M nimeks saanud prototüüp esmalennu. Kuigi lennuk nimetati hiljem Š-428-1-ks, katsetustel saadud tulemused lennuväge ei rahuldanud ning seda versiooni seerias ei ehitatud.

Letov Š-528

Pärast pettumist Avia Vr-36 mootoris otsustas Tšehhoslovakkia lennuvägi tellida lennukist uue prototüübi Gnôme-Rhône Mistral Major 14 Krsd topelttähtmootoriga. Selleks ehitati ringi sama Š-428-1 prototüüp, mis nüüd sai nimeks Š-528-1. Prototüüp sai valmis 1935. aasta jaanuaris ning lennukatsed algasid 7. veebruaril 1935. Kuni märtsini kestnud katsetuste ajal kandis lennuk registritunnust OK-VOE. Selle esimese katseseeria järel otsustati lennukit katsetada 3-labalise metallpropelleriga, samuti suurendati mootori ees olevat voolujoonelist propellerivõlli voolundajat. Sellisena esitleti sama aasta aprillis lennukit NSV Liidu sõjaväe delegatsioonile, kuid ostuhuvi see üles ei näidanud. 11.–30. maini 1935 tegi major Karel Mareš lennukil lennutuuri Bulgaarias ja Türgis, kuid ka sealt ei saadud tellimusi. Kokku valmistati vaid kuus seda tüüpi lennukit, mida esialgu kasutas Tšehhoslovakkia politsei ning mille Luftwaffe hiljem üle võttis.

Vaata ka

• Eesti sõjalennukite loend (1918–1940)
• 1. Lennuväedivisjon
• 2. Lennuväedivisjon

Välislingid

• Letov Š-28, Š-128, Š-228, Š-328, Š-428, Š-528
• Letov Š-328 (saksa keeles)
• Letov Š-328 (inglise keeles)
• Letov Š-328 (prantsuse keeles)
• Letov Š-328V vesilennuk (tšehhi keeles)