Vikipeedia

Bristol Mercury

Bristol Mercury oli Briti 9-silindriline tähtmootor, mis loodi varasema eduka Bristol Jupiter mootori arendusena ning seda kasutati 1930. ja 1940. aastail paljudel tsiviil- ja sõjalennukeil. Mitte segamini ajada samuti Roy Feddeni konstrueeritud 14-silindrilise Cosmos Mercury mootoriga aastast 1919!

Bristol Mercury
Tootja Bristol Aeroplane Company
Paigutus tähtmootor
Kronoloogia
Eelkäija Bristol Jupiter
Järeltulija Bristol Pegasus

Arendus ja tootmine muuda

Töö Bristol Jupiter mootori järglase loomiseks algas Bristol Aeroplane Company mootoriosakonnas 1925. aastal. Roy Fedden otsustas kasutada uue mootori loomisel paljusid eduka eellase konstruktsioonielemente. Kuna selleks ajaks oli mootorite kõrgusomaduste parendamiseks kasutusele võetud ülelaadimine, siis arvas Fedden, et mootori võimsuse suurendamiseks ei teeks paha kerge ülerõhk kõigil kõrgustel. Mootori mõõtmete vähendamiseks otsustas ta vähendada kolvikäiku ühe tolli (25,4 mm) võrra. Tänu mootori väiksemale läbimõõdule oli võimalik suurendada mootori pöördeid. Suuremate pöörete tõttu tuli aga kasutada reduktorit. Kokkuvõtteks õnnestus säilitada esimestel Mercury mootoritel hoolimata väiksematest mõõtmetest ning töömahust Jupiteri mootorite võimsus. Hilisemate sarjade mootorid arendasid juba võimsust üle 800 hj.

Hiljem kasutas Fedden samu võtteid uue Jupiteriga samas mõõdus mootori Bristol Pegasus loomiseks. Algselt mõeldi, et väiksem Mercury leiaks kasutust hävituslennukitel ning suurem Pegasus pommituslennukeil, kuid Mercury võimsus oli piisav ka suurematel lennukeil kasutamiseks. Üks tuntumaid lennukeid, mille jõuallikaks Mercury sai, oli Bristol Blenheim 2-mootoriline pommituslennuk.

1938. aastal suutis Roy Fedden veenda lennundusministeeriumi Ameerika Ühendriikidest 100 oktaaniarvuga bensiini ostma ning Mercury oli esimene mootor, mida testiti ning serifitseeriti uue kütuse kasutamiseks. Kõrgem oktaaniarv võimaldas kasutada suuremat surveastet ning ülelaadimist ning seeläbi mootori võimsust veelgi suurendada. Mercury oli ka esimene Briti mootor, mis serifitseeriti muutuvsammuga propelleriga.

Uus mootor ei pälvinud algul suurt tähelepanu. Lennundusministeerium finantseeris vaid kolme prototüübi väljatöötamist. Ometi kujunes sellest taas Bristoli firma üks levinumaid mootoreid. Bristol Aeroplane Company ja selle varitehased valmistasid kuni 1945. aastani 20 700 seda tüüpi mootorit. Litsentsi alusel toodeti seda veel Poolas (kasutati PZL P.11 hävituslennukeil), Rootsis (toodeti NOHABi tehases, kasutati litsentsi alusel toodetud Gloster Gladiator hävituslennukeil ja Saab 17 pommituslennukeil), Itaalias (Alfa Romeo tehases Mercurius nime all), Tšehhoslovakkias (Walteri tehases) ja Soomes (Tampella tehases, kasutati litsentsi alusel ehitatud Bristol Blenheim pommituslennukeil).

Eestis kasutatud Letov Š-228E luure- ja pommituslennukid olid samuti varustatud Gnome-Rhône Mercure VII - Mercury meetermõõdustikus ja Prantsusmaal litsentsi alusel toodetud versiooniga, mille võimsus oli 500 hj (368 kW).


Versioonid muuda

 
NOHABi tehases litsentsi alusel toodetud Mercury
Mercury I
(1926) 808 hj. Schneideri karikavõistluste tarbeks loodud otseajamiga mootor.
Mercury II
(1928) 420 hj, surveaste 5,3:1.
Mercury IIA
(1928) 440 hj
Mercury III
(1929) 485 hj, surveaste 4,8:1, reduktor 0.5:1.
Mercury IIIA
Mercury III mootori modifikatsioon.
Mercury IV
(1929) 485 hj, 0,656:1 reduktor.
Mercury IVA
(1931) 510 hj.
Mercury IVS.2
(1932) 510 hj.
Mercury (Short stroke)
Veel lühema kolvikäiguga (5 tolli) ebaõnnestunud versioon, 390 hj.
Mercury V
546 hj (sellest sai Pegasus IS.2)
Mercury VIS
(1933) 605 hj.
Mercury VISP
(1931) 605 hj, 'P' nagu Pärsia.
Mercury VIS.2
(1933) 605 hj.
Mercury VIA
(1928) 575 hj (sellest sai Pegasus IU.2)
Mercury VIIA
560 hj (sellest sai Pegasus IM.2)
Mercury VIII
(1935) 825 hj, surveaste 6,25:1, kergem mootor.
Mercury VIIIA
Mercury VIII Gloster Gladiator hävituslennuki jaoks loodud versioon, varustatud kuulipilduja sünkronisaatoritega.
Mercury VIIIA
535 hj, teistkordne VIIIA tähise kasutus, sellest sai Pegasus IU.2P.
Mercury IX
(1935) 825 hj, kergem mootor.
Mercury X
(1937) 820 hj.
Mercury XI
(1937) 820 hj.
Mercury XII

(1937) 820 hj

Mercury XV
(1938) 825 hj, Mercury VIII edasiarendus, mis oli kohandatud 100 oktaaniarvuga kütusele.
Mercury XVI
830 hj.
Mercury XX
(1940) 810 hj
Mercury 25
(1941) 825 hj. Mercury XV muudetud väntvõlliga.
Mercury 26
825 hj. Mercury 25 muudetud karburaatoriga.
Mercury 30
(1941) 810 hj, Mercury XX muudetud väntvõlliga.
Mercury 31
(1945) 810 hj, Mercury 30 muudetud karburaatori ja püsisammuga propelleriga kasutuseks Hamilcar X lennukeil.

Kasutus muuda

Tehnilised andmed (Mercury VI-S) muuda

  • Tüüp - 9-silindriline õhkjahutusega tähtmootor
  • Silindri läbimõõt - 146 mm (5,75 tolli)
  • Kolvi käik - 165 mm (6,5 tolli)
  • Töömaht - 24,9 l
  • Pikkus - 1194 mm (47 tolli)
  • Läbimõõt - 1307 mm (51,5 tolli)
  • Mass - 438 kg
  • Ülelaadimine - ühekiiruseline tsentrifugaalpuhur*
  • Kütus - 87 oktaaniarvuga bensiin
  • Stardivõimsus 612 hj (457 kW) 2750 pöördel minutis
  • Võimsus 4730 m (15 500 jala) kõrgusel 636 hj (474 kW) 2750 pöördel minutis
  • Surveaste - 6:1
  • Reduktor - 0,5:1

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Bristol_Mercury&oldid=5907487"