Leopard 2

Leopard 2

Põhilised taktikalis-tehnilised andmed (Leopard 2A5)
Pikkus	7,72 m
Laius	3,75 m
Kõrgus	3,03 m
Kaal	59,5 t
Kiirus	maastikul 30 km/h maanteel 68 km/h
Käiguvaru	maanteel 340–470 km
Suurtükk	120 mm kahur L/44
Kuulipildujad	7,62 mm kuulipilduja MG 7,62 mm kuulipilduja MG
Soomus	0-... mm
Mootor	MTU MB 873-Ka 501
Mootori võimsus	1500 hj
Meeskond	4 inimest

Leopard 2 on Saksamaa Liitvabariigis külma sõja lõpul valmistatud lahingutank ^[1]. Tank on nii algupärasena kui ka edasiarendustena mitme riigi relvastuses.

Kaks Leopard 2A5 läbivad vesitõkke

Ajalugu

Leopard 2 võeti relvastusse 1979. aastal. Tootmise ja ekspluatatsiooni käigus on tanki mitu korda täiustatud. Praegu on sellelt tasemelt juba väga raske suuremat kvalitatiivset hüpet teha ehk masin on saavutanud oma näitajatelt maksimumi.

Tanki põhiversioonid on:

Leopard 2A4
Leopard 2A5
Leopard 2A6
Leopard 2A7
Leopard 2A7+

variant	ehitusaastad	arv
2A0	1979–1982	380
2A1	1982–1983	450
2A1	1983–1984	300
2A3	1984–1985	300
2A4	1985–1987	370
2A4	1988–1989	150
2A4	1989–1990	100
2A4	1991–1992	75

Kasutamine

Türgi kasutas Leopard 2-e Süüriasse tehtud intervetsoonis.^[2]

2023. aasta jaanuari esimesel poolel teatas Poola, et on valmis andma Ukrainale tanke Leopard 2.^[3]

Projekteerimine

Tank projekteeriti klassikalise skeemi järgi. Eesosas asub juht, enamus lahingkomplektist ja õhu filtreerimis-ventileerimiskomponendid, keskel lahingumeeskond ja taga mootorisektsioon. Juhi töökoht asub paremas pardas, iste oli reguleeritav ja omab kahte põhiasendit: lahingasend kinnise luugiga ja transportasend lahtise luugiga. Orienteerumiseks kinnise luugiga saab juht kasutada kolme luugi ees asetsevat periskoopseadet.

Katsetused

MBT-70

1963. aastal hakkasid Saksamaa Liitvabariik ja USA välja töötama ühist projekti MBT-70 (MBT-Main Battle Tank), kuid erimeelsused tulevasele tankile esitatavate nõuete osas ja kes kui palju finantseerib (seoses Vietnami sõjaga suurenes USA-s sõjavastasus ning valitsus oli sunnitud sõjalisi kulutusi kärpima), lõppesid 1970. aastal projekti sulgemisega. Kuid MBT-70 katseeksemplaride loomise kogemus ei läinud raisku. Nii USA kui ka Saksa LV otsustasid luua oma rahvustanki just võttes aluseks MTB-70 loomise kogemused ja tehnoloogiad. Niiet M1 Abrams ja Leopard 2 omavad sama "esivanemat". Saksa LV-s kaaluti ka tollal kasutusel olnud tankide M48A2C ja Leopard 1 moderniseerimist, mis küll oleks tunduvalt vähem rahalisi vahendeid nõudnud, kuid leiti, et tulem oleks tolleaegsetele nõukogude tankidele alla jäänud. Moderniseerimisest loobuti.

Kampfpanzer 2 ehk Leopard 2 sattus projekteerimislauale 1967. aastal ja mõnda aega toimus arendamine MBT-70-ga paralleelselt. Pärast projekti MTB-70 sulgemist sai Leopard 2 Bundeswehrilt kõrgeima prioriteedi. Nagu ka Leopard 1 loomisel, osales Leopard 2 sünni juures mitu firmat. Peatöövõtjaks sai Krauss Maffei, üldkonstruktsiooni ja käiguosa eest vastutasid Porsche spetsialistid, torni töötas välja Vegmann, AEG Telefunken võttis enesele tulejuhtimise. Kõik uue tanki peamised sõlmed läbisid karmid katsetused kliimakambrites, stendidel ja makettidel. Algselt oli väljatöötamisel tanki kaks varianti: Leopard 2K suurtükiga ja Leopard 2RK tankitõrjerakettidega. Viimase projekt lõpetati 1971. aastal. 1974. aastaks valmis 16 korpust ja 17 torni Leopard 2K jaoks.

Lõpp-prototüübi katsetused toimusid vahemikus veebruar–mai 1975 Kanada Shilo polügoonil ja USA-s Juma polügoonil. Üle ookeani polügoonide kasuks otsustati, et testida prototüüpi võimalikult erinevates klimaatilistes tingimustes. Ameerikasse viidi 4 tanki 120 mm siledaraudsete suurtükkidega Rh-120 ja 2 tanki 105 mm vintraudse relvastusega L7. Ekipaažid valiti välja Bundeswehri ridadest.

Viie nädala jooksul läbisid neli tanki Shilo polügoonil lumes 1450 km. Käiguosa katsetuste kõrval tehti ka lahinglaskmisi, mille käigus tunnistati siledaraudsete 120 mm paremust 105 mm vintraudsete kahurite ees. Esimesest tulistati 401 laengut, teisest 35. Käiguosa katsetused tunnistati täielikult Bundeswehri nõudmisi rahuldatavaks. Eelsoojendust käivitamisel vajas tanki diiselmootor alles −30 kraadi juures. Samuti loeti rahuldavaks tanki lumeläbivus.

Lõplik katseetapp viidi läbi vahemikus 21. aprill – 20. mai Juma polügoonil Arisonas. Kuna masina käiguosa vastupidavust oli kuumades tingimustes Bundeswehri õppekeskuses "41" Trieris juba kontrollitud, siis keskenduti relvastuse ja tulejuhtimissüsteemide funktsionaalsuse kontrollile. Neli tanki läbisid katsetuste käigus 1750 km ja sooritasid 801 lasku 105 mm suurtükkidest ja 852 lasku 120 mm suurtükkidest. 52 120 mm laengut lasti käigult liikuvate märkide pihta distantsilt 800–1000 m. Neist tabas 44, millega tunnistati liikuva märgi tabamistäpsuseks 85%. Leiti ka, et käiguosa funktsioneerib probleemideta kuni 45-kraadise kuumuseni.

USA ja Saksamaa Liitvabariigi ühist tankiprojekti tabas 1970. aastal fiasko, aga kumbki riik ei soovinud tehtut tööd päris tühja lasta ning säilitada kasvõi ühised standardnõuded lahingumasinatele. Nii sõlmisid kaks riiki omavahel ka vastavad standardite ühitamise lepingud tulevaste tankide XM-1 ja Leopard 2 suhtes. Katsetused läbinud tank Leopard 2K edasiarendus sai edasiseks tööks nime Leopard 2AV (Austere Version – karm versioon). USA-s kaaluti koguni võimalust XM-1 asemel ka ise Leopard 2 tootma hakata.

Leopard 2AV katseeksemplar valmis 1975. aastaks. Peamiseks erinevuseks Leopard 2K-ga võrreldes oli torni mitmekihiline soomuskate. Kütusepaagid ja lahingumoon paigaldati spetsiaalsetesse plahvatuskindlatesse korpustesse. Endiselt vaieldi pearelva üle: kas 120 mm siledaraudne Rh-120 või 105 mm vintraudne L-7. Vaidluste põhjuseks oli, et katsemasinad torniga T-20 ja suurtükiga Rh-120 varustati saksa tulejuhtimissüsteemiga firmalt AEG Telefunken aga katsemasinad torniga T-19 ja suurtükiga L-7 kasutasid USA firma Huges tulejuhtimissüsteemi. Tulevik näitas läänesakslaste võitu.

1976. aastal viidi tankid Aberdeeni polügoonile USA-s. Katsetused toimusid vahemikus september 1976 – jaanuar 1977. Katsetusi viisid läbi eranditult ameeriklased, sakslased olid esindatud vaid vaatlejatena. Katsetingimused olid viidud maksimaalselt samasugusteks, mille läbis ameeriklaste tank XM-1. Prototüüp nr 19, millele oli paigaldatud 105 mm suurtükk, läbis ballistilised katsetused, aga prototüübilt nr 20 oli torn demonteeritud juba Saksamaal ja asendatud sama raske maketiga, sest ameeriklastel polnud 120 mm suurtükki usku. See tank pidi läbima vaid käigukatsetused. Samuti keeldusid ameeriklased katsetamast saksa tulekorrigeerimissüsteemi. Selle kõige tulemusena jäi Leopard 2AV ameeriklaste XM-1-le alla vaid lasketulemustelt.

Käigukatsetused koosnesid: kiirendus, pidurdus, liikumine kalletel, takistuste ületamine ning 3000 miili (4820 km) marss maanteel ja pinnasel. Leopard 2AV ületas kõik tankile XM-1 määratud normatiivid. Kohalt 20 miilini tunnis (32 km/h) saavutas XM-1 9 sekundiga siis Leopard 2AV 7 sekundiga. Prototüüp nr 20 läbis 3000 miili marsi 17 päevaga, firma General Motors XM-1 sai sellega hakkama 21 päevaga ning firma Chraisler XM-1 koguni alles 24 päevaga. Leopard 2AV-l oli marsi ajal probleeme vaid roomikulülide katete kulumisega, mis olid muutmatult võetud Leopard 1-lt. Kokkuvõttes läbisid mõlemad Leopard 2AV prototüübid USA-s üle 6000 km ilma suuremate probleemideta. Ühel pidi vahetama juhtimissüsteemi mikrolülitid. Väga hästi näitas ennast ka jahutussüsteem, kuna katsetuste ajal oli õhu temperatuur pidevalt vahemikus 30–35 kraadi.

Ballistilised katsetused toimusid vaid prototüübiga nr 19. Lasti 3000 lasku distantsilt 1500–2500 m. Firma Krauss Maffei spetsialistidele oli hästi teada Leopard 1 relvastuses olnud briti suurtüki L-7 eripärad: raud kuumenes kiiresti ja tekkis paine, mis mõjutas tabamistäpsust. Nad nõudsid iga 10 lasu järel minutilist puhkust. Kuigi seetõttu jäid Leopard 2AV lasketulemused mõlemale XM-1-le alla, olid need piisavalt head ja pälvisid ameeriklaste imetluse, kuna sihiti ilma tulekorrigeerimissüsteemita vaid optikat kasutades.

Niisiis olid sakslastel ja ameeriklastel erimeelsused, olenemata omavahel sõlmitud standardiseerimislepingutest. Viimane katse oma tehnikat ühildada tehti 1977. aastal, kui ühele Leopard 2-le paigaldati ameeriklaste gaasturbiinmootor tankilt XM-1. Sama aasta novembris tehti läänesaksa polügoonil selle tankiga käigukatsetused, mis sakslastele suuremat muljet ei avaldanud ning nad jäid diiselmootori juurde.

Tanki ehitus

Relvastus

Tanki väljatöötamisel pandi põhirõhk relvastuse võimekusele. 10 katsemasinat varustati 105 mm vintraudsete suurtükkidega ja 7 katsemasinat 120 mm siledaraudse suurtükkiga, millega sai Leopard 2K ka esimeseks sellist relva kandvaks lääne tankiks. 120 mm siledaraudne suurtükk omab rauas lasu ajal suuremat survet ning laeng saavutab vajaliku kiiruse lühema vahemaaga, mis lubas vähendada raua pikkust. Nii näiteks kui saksa siledaraudne Rh-120 on 5520 mm pikk siis briti 120 mm vintraudne suurtükk L11 on 6210 mm pikk. Leopard 2K 120 mm siledaraudne suurtükk on 45 mm lühem Leopard-1 vintraudsest 105 mm suurtükist, omades samas suuremat läbimõõtu ning jäikust, mis vähendab mürskude hajumist sõidul tulistamisel. Sile raud vähendas ka gaaside erosiooni rauale ning tõstis raua kasutusaja kaks korda suuremaks vintraudsest, samuti oli sileda raua tootmine odavam. Sile raud omas ka puudusi, peamiselt moona suhtes. 1970. aastate keskpaigaks oli suurtükile Rh-120 vaid kahte tüüpi mürske. Tingituna siledaraudse mürsu kuju eripärast oli kasulik koorem 20% väiksem kui vintraudse mürsul, et säilitada lennul stabiilset trajektoori.

120 mm Rheinmetall AG relv oli tunduvalt raskem 105 mm suurtükist L7 ning nõudis paremaid tagasilöögi summuteid. Suurtüki sihtimine ja torni pööramine toimus hüdrauliliselt. Avariiolukorra puhul oli võimalik kasutada kahte sihtija juures asuvat käsihüdropumpa.

Suurtüki stabiliseerimissüsteemiks võeti aluseks USA firma Cadillac poolt tankile MTB-70 paigaldatud süsteem, mida eelnevalt moderniseeris AEG Telefunken ja tulemuseks tunnistati, et tol momendil oli see maailma parim. Torn varustati ka 7,62 mm kuulipildujaga MG3.

Tanki korpusel asub kolmekohaline keevitatud torn, millesse on paigutatud siledaraudne Rh-120 suurtükk. Suurtükile on monteeritud kaks sümmeetrilist tagasilöögikompensaatorit. Tagasilöögi pikkus on raual 340 mm. Suurtükki saab monteerida ja demonteerida ilma torni eemaldamata. Relva kogukaal on 4290 kg. Rauda katab klaasplastist soojusisolatsioon, lasul tekkivad gaasid eemaldatakse automaatselt. Raua eaks on arvestatud 500 lasku.

Suurtüki Rh-120 jaoks töötati välja kaks laengut: soomustläbistav volframsüdamikuga 18,6 kg kaaluv DM23 ja kumulatiiv-kildlaeng DM12 massiga 23,2 kilo. 1987. aastal võeti relvastusse soomustläbistav laeng DM33. Lahingumoona täiendamiseks kasutatakse torni vasakul küljel asuvat luuki. Suurtüki laadimine toimub käsitsi, lahingukomplektis on 42 laengut, millest 15 on paigutatud torni tagaotsa ja 27 asuvad juhtimissektsioonis. Laadimistsükliks on arvestatud 6 sekundit. Torni kõrgus on 1650 mm, mida peetakse minimaalseks, et laadija saaks püsti seistes opereerida. Sihtija asub suurtükist paremal ees, komandöri koht taga veidi kõrgemal ning laadija oma suurtükist vasakul.

Sihik ja nägemisseade

Sihtija peamine töövahend on firma Zeiss loodud sihik EMES-12, kuhu on integreeritud laser- ja stereoskoopiline kaugusmõõtja suurendusega 8 ja 16 korda. Kahe kaugusmõõtja kasutamine suurendab tulemi usaldusväärsust. Täiendavalt saab kasutada monokulaarset periskoopsihikut TZF-1A, mida kasutati ka Leopard 1 sihikuna. Komandöri kasutada on panoraamsihik PERI-R12 ning tal on võimalus suurtükki sõltumatult kasutada.

Pimedal ajal kasutatakse aktiivset infrapuna öönägemisseadet ja elektro-optilisi võimendeid. Erinevalt Leopard 1-st on Leopard 2 infrapunaprožektor kinnitatud statsionaarselt torni esiosale. Prožektor on ette nähtud kasutamiseks vaid erandjuhul, kuna sel puhul väheneb tunduvalt ka tanki enese maskeerumisvõime. Prototüüpidel katsetati kahte tulejuhtimissüsteemi firmadelt Zeiss/Eltro ja AEG Telefunken, mis mõlemad baseeruvad Telefunkeni varasemal süsteemil FLER-A. Süsteem töötab laskmiseks läbi järgmised andmed: ilmastikuolud, mürsu tüüp, tanki ümbruse reljeef, märgi kaugus ja vastavalt tulemitele suunas raua vertikaal- ja horisontaalasendit. Sihtija ülesanne on valida tulistatav objekt ning märgistada see markeriga. Maskeeritud objekte aitab sihtijal avastada spetsiaalne termoandur.

Mootor

Saksa konstruktorite nägemus oli, et tanki parim kaitse on kõrge liikuvus. Selle kontseptsiooni alusel tanki MTB-70 jaoks konstrueeritud võimas diiselmootor tõsteti Leopard 2K-le ümber ilma mingite muudatusteta. Jõuallikas oli kätketud ühtsesse plokki, mis tegi tema väljavahetamise lahinguolukorras võimalikuks 15 minutiga. Samuti eraldati jõuallikas meeskonnast tuletõkkega. Ploki südameks on universaalkütteline neljataktiline V12-diiselmootor MB 873, mis arendab võimsust 1500 hj pööretel 2600 p/s. Mootor omab vedelikjahutust ja turbot. Diisel MB 873 on konstrueeritud eriti kompaktsena ning omab ühe kuupmeetri kohta võimsust 892 hj. Õhuvõtjad mootori jaoks asetsevad tanki tagaosas mootorisektsiooni peal. Õhk filtreeritakse kahes etapis: algul tsüklonrežiimis, kus eemaldatakse suuremad kõrvalised osakesed ja siis täiendavalt läbi filterelementide kassettide, mida saab vahetada. Mootori jahutusvedelik läbib põhja all kahte radiaatorit millelt eraldab soojust ventilaatorite süsteem võimsusega 220 liitrit õhku sekundis. Jahutusõhk võetakse mootoriploki pealt ja see eemaldub hiljem koos heitgaasidega. Kui sõita piisavalt sügaval vees, siis ventilaatorid peatuvad ning radiaatoreid jahutab väliskeskkonna vesi. Läbides nii sügavaid veetõkkeid, et kattub korpus, võetakse mootorile õhk kas läbi torni luugi või spetsiaalse sukeltoru.

Jõuülekanne

4-käigulise planetaarne hüdromehaaniline transmissioon HWSL-354/3 on firmalt Renk. Tagumist käiku on võimalik sisse lülitada edasi liikudes kuni 8 km/h.

Elektrisüsteem

Elektrienergia tagab tankile kontaktivaba vahelduvvoolugeneraator ja kuus akuelementi. Generaator kaalub 24,6 kg ja annab võimsust 20 kW. Akuelementide mahtuvus on 300 ampertundi. Mootor käivitub elektristarterilt, külmal ajal kasutatakse eelsoojendusküünlaid.

Kütusepaagid

Kütusepaagid kogumahuga 500 l asuvad mootoriplokis. Kaks lisapaaki kogumahuga 700 l asuvad roomikuriiulitel. Käigukast on automaatne, pööramissüsteem hüdrauliline. Vajadusel saab tanki juhtida komandöri kohalt.

Veermik

Tugirattad on alumiiniumsulamist, kaetud kahekordsete kummidega läbimõõduga 700 mm. Abirattad, neli kummalgi poolel, on paigutatud maleruudustikuna. Juhtrataste läbimõõt on 600 mm. Vedavad rattad on vahetatava hammasvööga. Roomikute laius on 635 mm. Olenevalt pinnasest võib roomikulülid varustada X-kujuliste läbivusogadega kuni kummist asfaldikateteni.

Soomus

Tanki soomuskaitsele esitas Saksamaa LV kaitseministeerium eriti kõrged nõuded ning lihtsalt soomuse paksuse suurendamise teel poleks olnud võimalik jääda tankile etteantud 50 tonni piiresse. Seetõttu võeti kasutusele kihiline soomus. Põhikaitse sai tanki esiosa, mis paraku jättis külgedele ja mootorisektsioonile vaid 20–70 mm soomuse. Ikka takistuseks tanki kaalule pandud 50 tonni piir. Eesmine soomus on 81-kraadise nurga all. Torn kiilukujuline.

Muud

Leopard 2 sisemine kasulik ruumala on 19,4 kuupmeetrit: 2,3 juhile, 10,1 lahinguosale ja 6,9 mootorisektsioonile. Üldiselt erineb Leopard 2 sisemus vähe Leopard 2K-st. Akusid on kuue asemel kaheksa, millega on nende kogumahtuvus tõstetud 500 ampertunnini, korpuse külgkaitsed on asendatud vastupidavamatega, kihilise soomusega esipaneeli paksus ulatub 120 millimeetrini ja on tehnilise hoolduse lihtsustamiseks ülestõstetav. Veidi on muudetud juhtpaneeli kellade asetust. Kolme välisvaatlusseadme haardenurk on suurendatud 140 kraadini. Muudetud on juhi luugi kuju.

Tulejuhtimissüsteem on firmalt Krupp Atlas-Elektronik, kes võttis aluseks analoogse süsteemi USA firma Huges tankilt XM-1. Süsteem võimaldab avastada ja ära tunda sihtmärgi, sooritada tulistamist öösel ja päeval, seistes ja liikudes. Süsteemi kuulub lasersihik-kaugusmõõtja EMES-15, komandöri panoraamsihik PERI-R17, periskoop abisihik FERO-Z18, kahetasandiline elektrohüdrauliline relvastabilisaator WHA-H22, analoog ballistikaarvutaja ja enesediagnostika. Süsteemi saavad korraga kasutada nii komandör kui sihtija, kusjuures komandöri manipulatsioonid omavad prioriteeti.

Sihtija lasersihikusse on monteeritud ka passiivne soojussüsteem, mis on mõeldud kasutamiseks öösel või halva nähtavuse korral. Esimesel kahesajal Leopard 2-l paiknes süsteem PZB-200, mis asus suurtüki maskil. Hilisemad sihikusse monteeritud termosanduriga varustatud tankid said omale nimeks Leopard 2A2. Sihiku optilisel kanalil on kuni 12-kordne suurendus. Laserkaugusmõõtja täpsus on ± 10 m kaugusel vahemikus 200–10 000 meetrit. Sihtija vaateväli kaetakse lasu toimumisel silmade kaitseks automaatselt.

Laadija käsutuses on üks periskoopvaatlusseade. Tema ülesandeks on ka raadioside ning 1200 padruniga kuulipilduja MG3A1 käsitlemine. Üks MG3 kuulipilduja asetseb ka torniluugi juures.

Analoogballistikaarvutaja võtab arvesse: kaugust sihini, sihi nurkkiirust nii vertikaalis kui asimuudis, tuule kiirust ja suunda, õhu temperatuuri, õhurõhku. Andmed raua kanali kulumisest ning laengute temperatuurist tuleb sisestada käsitsi.

Toru kiirus on 48 kraadi sekundis horisontaalis ja 9 kraadi sekundis vertikaalis. Toru on vertikaalis võimalik suunata vahemikus –9 kuni +20 kraadi. Sihtimiskiiruseks sõidul loetakse 15 sekundit ja seistes 9 sekundit.

Tankis hoitakse väliskeskkonnast kõrgemat rõhku, et kaitsta meeskonda massihävitusrelvade mõju eest. Samuti on olemas automaatne tulekustutussüsteem. Torni kummalgi küljel asub 8 granaadiheitjat. Neid käsitleb komandör kas üksikult, gruppidena või korraga. Moonaks on suits- või kildgranaadid.

Tootmine

Saksamaa Liitvabariigi ja USA jõupingutus ühise peamise lahingutanki loomisega läks luhta ja nii ei jäänudki Saksamaa LV kaitseministeeriumil muud üle, kui anda tellimus 1800 tanki tootmiseks vaid Bundeswehri jaoks. 1979. aastal väljusid esimesed 30 tanki Krauss-Maffei tehasest Münchenis. 1980. aastal hakkas tanke tootma ka Kruppi tehas Kielis. Esimene tank Leopard 2 anti Bundeswehrile üle 25. oktoobril 1979. 1981. aasta lõpuks saavutati kahe tehase peale kokku tempo 25 tanki kuus. Võrdluseks vene Uralvagonzavod Nižni Tagilis väljastas tol ajal 50 tanki kuus. 1987. aastal oli Bundeswehri vajadus rahuldatud: 990 masinat valmis Münchenis ja 810 Kielis. Aastatel 1988–1990 valmisid täiendavad 250 masinat Bundeswehri jaoks.

Tanki Leopard 2 valmistamisest võttis osa rohkem kui 1500 firmat. Peatöövõtja oli Krauss-Maffei, kes vastutas dokumentatsiooni, tellimuste täitmise, trenažööride, varuosade, hoolduse ja remondi eest. Mootorid valmistati MTU tehases Friedrichshafenis ja jõuülekande Renki tehases Ausburgis.

Kuigi esimene Leopard 2 anti Bundeswehri käsutusse 1979. aastal, sai Leopard 2 relvastuse täieõiguslikuks domineerivaks liigiks alles 1982. aastal. Esimene partii Leopard 2, 380 tanki, võeti Bundesvehri vahemikus oktoobrist 1979 kuni maini 1982. 460 tanki Leopard 2A1 märtsist 1982 kuni novembrini 1983 ja 300 ühikut vahemikus novembrist 1983 kuni novembrini 1984. 300 tanki Leopard 2A3 ehitati novembrist 1984 kuni märtsini 1987. 370 tanki Leopard 2A4 tuli relvastusse detsembrist 1985 kuni märtsini 1987, 1988 valmistati veel 108 masinat seda modifikatsiooni ning 108 ka 1989. aastal, 34 tk 1990 ja lõpuks 55 tk veel 1992. Kokku tellis Bundeswehr 2125 tanki, millega vahetati välja vananenud Leopard 1-d, mis müüdi edasi Türgile.

Leopard 2A3 ja Leopard 2A4

Modifikatsioon Leopard 2A3 sai uued raadiojaamad ja parema käsipiduri. Leopard 2A4 lahingukomplekti kuuluvad võimsamad laengud DM33 ja ballistikaarvutus toimub digitaalselt. Viimaste modifikatsioonide tankid värvitakse kolmevärvilise kamuflaažmustriga, varasemad värviti kas ühtlaselt halliks või oliivroheliseks.

Esimene välisriik, kes endale Leopard 2-d tellis, oli Holland. Vahemikus 1982–1986 osteti 445 tanki, mis vahetasid välja vananenud briti Centurionid ja prantsuse AMX-13d. Järgmine riik oli Šveits, kes tegi 1985 lepingu 380 tanki peale, millest esimesed 35 toodeti Saksamaal ja ülejäänud Šveitsis nime Pz 87 Leopard all. Leopard 2A4-st erinesid nad täiustatud massihävitusrelva kaitse poolest, paigaldati USA raadiosaatjad AN/VCR-12, kuna neid kasutas Šveitsi armee ja uus tulekustutussüsteem. Leopardid vahetasid Šveitsis välja tankid Pz68. Edasi jõudis second hand viisil 160 Leopard 2A4 ka Rootsi relvastusse nimetuse Strv 121 all, 650 tanki sai Hispaania.

See modifikatsioon sündis tänu brittidele 1980. aastate keskel. Nimelt korraldasid britid relvastuskonkurssi, millest soovis ka Krauss-Maffei osa võtta, kuid Leopard 2A4 ei vastanud brittide soovidele. Brittide põhiline nõue tankile oli tugev soomuskaitse, mis võeti uue modifikatsiooni loomisel prioriteediks.

Leopard 2A5

1990 alustati kahe prototüübi, TVM-1 ja TVM-2 katsetusi. Võitis TVM-2, millel oli kasutatud radikaalseid parraste nurgamuutusi (Manheimi konfiguratsioon). Katsetused lõppesid 1993 ja KVM-2 tunnistati Leopard 2A5 etaloniks.

Leopard 2A5 torni küljed ja eesosa sai kaldsoomuse, mille elemente oli lahingolukorras võimalik vahetada. Tänu sellele sai Leopard 2A5 unikaalse kiilukujulise torni, mida on raske mõne teise tanki omaga segi ajada. Torni kuju muudatusest sõltuvalt paigutati ringi ka osad optilised vaatlusseadmed. Lasersihik sai moderniseeritud protsessori ning oli nüüd suuteline markeerima ka vastase helikoptereid. Lahingukomplekti lisati uraansüdamikuga soomustläbivad laengud LKE-1. Tanki mass tõusis 62 tonnini.

Algselt sooviti tasemeni A5 moderniseerida kõik Bundeswehri 2125 Leopard 2, aga 1998. aastaks oli seda tehtud vaid 225 masinaga.

Leopard 2A6

Kuna konkurents relvaturgudel on suur ja konkurentide masinate tehnilised näitajad järjest tõusevad, otsustati 1996 luua modifikatsioon Leopard 2A6. See on siiani ka viimane seeriatootmises olev.

Tanki pearelvaks sai siledaraudne Rheinmetallis toodetud suurtükk L55. Lahingkomplekti kuuluvad suurendatud algkiirusega ja seetõttu ka täpsemad soomust läbistavad laengud DM53. Raua elueaks loetakse 700 lasku. Laskekaugus seistes 3200 m, liikudes 2500 m. Kahe kilomeetri pealt suudab läbistada 60-kraadise nurga alt (langev mürsk) 350–370 mm soomuse. Laskekiiruseks 10–12 lasku minutis. Kuulipildujate moona arvu on tõstetud 5000 padrunini. Firma Atlas-Elektronik tulejuhtimisseadmetele on lisatud "oma-võõras" äratundmismoodul, uuendatud on komandöri vaatlusseadet (PERI-R17A2), juht on saanud öövaatlusseadme BM-8005. Kõik meeskonnaliikmed on saanud monitorid neile vajalike parameetrite edastamiseks. Tagurpidi liikumiseks on torni paigaldatud juhi jaoks kaamera. Paigaldatud on pardaarvuti, uued sideseadmed ning navigeerimisseade LLN GX. Tankil on hoiatussüsteem kui teda markeeritakse vastase laseri poolt. Uus ventilatsioonisüsteem vähendab tanki infrapunajälge.

Leopard 2A7

2010. aastal esitles Krauss-Maffei Wegmann oma viimast modifikatsiooni Leopard 2A7+. Näitusel ütles firma esindaja, et selle tasemeni on võimalik moderniseerida kõiki tanke alates mudelist Leopard 2A4, ning on võimalik paigaldada lisad vastavalt tellija soovile. Näitusel esitatud tankil olid kõik lisad ja seetõttu oli selle mass 67 tonni.

Uuenduste hulka kuulus tornile paigaldatud distantstulesüsteemi KMW FLW 200, mis kasutab 12,6 mm kuulipildujat ja granaadiheitjaid. Ette ja külgedele on paigaldatud lisasoomus. Termokaamerad annavad kõigile meeskonnaliikmetele tanki ümbruses toimuvast 360-kraadise vaate. Meeskonnaliikmete jaoks on paigaldatud konditsioneer. Kuna tõusis tanki energiavajadus, paigaldati täiendav generaator. Saksa armee plaanide kohaselt tellitakse 150 sellist masinat.